Märgid, mis näitavad, et lapsel on lugemise ja teksti mõistmisega raskusi
Eestis pöördub Rajaleidja keskusesse aastas umbes 9000 last, kellest spetsialistide hinnangul ligi kahel kolmandikul on lugemis- või kirjutamishäired, mille taga võivad olla ka tähelepanu- ja keskendumisraskused, arenguprobleemid jms. Vähesed õpioskused väljenduvad sageli esmalt just lugemis- ja kirjutamisraskustena.
Saue gümnaasiumi eripedagoogil ja väikeklassiõpetajal Katrin Kõrvasel on kogemus eri vanuses lugemis- ja kirjutamisraskustega õpilastega.
Õpetaja räägib, et loeb igas aines õpilastele kõik tekstid ette: tööjuhendid, pildiallkirjad, piltide all oleva teksti ja graafikute juures olevad väikses kirjas kommentaarid. Seda selleks, et nad kogu info, mis õpikus kirjas, kätte saaksid ja suudaksid hiljem ise sama teksti lugeda.
Koolibri kirjastuse 3. klassi eesti keele õpik „Ilus emakeel" on lugemisraskustega õpilasele küllaltki raske," räägib Katrin Kõrvas. „Kasutan sellest umbes veerandit, ülejäänud tekstid võtan teemale vastavalt mõnest juturaamatust, vajadusel lühendan ja lihtsustan neid." Õpetaja toob selle kohta ka näite.
Tekstinäide õpikust: „Tänava lõpus asus kool. Parempoolsel tänavanurgal istus seal vana mustlanna Dinah (loe: daina), puuriga kaasas kääbuspapagoide paar. Iga päev kell pool üks, kui tunnid olid lõppenud, jooksid väikesed poisid ja tüdrukud väravast välja koduteele. Ent peaaegu iga päev jäi mõni väike tüdruk või poiss vana Dinah' papagoide ette seisma, pakkus oma penni ja ütles: „Palun, ma tahaksin ühe õnne saada."(„Kääbuspapagoid" Eleanor Farjeoni järgi.)
Õpetaja kohandatud lihtsam variant: „Tänava lõpus on kool. Tänava-nurgal istus vana naine Linda. Tal oli kaasas puur. Puuris oli kaks väikest papagoid. Koolis lõppesid tunnid iga päev kell pool üks. Peale tunde jooksid väikesed poisid ja tüdrukud väravast välja koduteele. Lapsed jäid peaaegu iga päev Linda papagoide ette seisma. Nad andsid Lindale sendi ja ütlesid: „Palun ma tahaksin ühe hea soovi saada."
Samamoodi toimib õpetaja keeruliselt sõnastatud tööjuhendite ja matemaatika tekstülesannetega. Ta kirjutab lihtsama variandi arvutisse, kasutades fonti OpenDyslexic, prindib selle välja ja kleebib õpilase töövihikus oleva ülesande peale.
„See võtab aega, aga teisiti nad hakkama ei saa. Emotsioon, kui laps järgmisel päeval rõõmsalt kooli tuleb ning ütleb, et sai ülesandest aru ja oskas selle ära teha, on seda vaeva väärt," leiab Katrin Kõrvas.
Saue gümnaasium on suur kool, kus õpilasi toetab viis eripedagoogi, kellest kolm õpetavad väikeklassis. „Varase märkamise üks eesmärk koolis on pakkuda õigel ajal tuge ja arvan, et oleme oma meeskonnaga suutnud toetada kõiki, kes ühel või teisel moel abi vajavad. Kui ma õpiabitundides näen, et laps ei saa tekstist aru, olen küsinud, kuidas ta kodus lugemist õpib. „Ise loen." - „Kas ema ette ei loe?" - „Ei loe, õpetaja ei luba." Mina ise on seda meelt ja olen öelnud ka nende laste vanematele: palun lugege oma lapsele õpikust tekstid ette. Siis ta teab, mida ta lugema hakkab, ja tal kaob ära kramp, et ta ei saa loetust aru. Mõnele lapsele soovitangi lugeda ainult esimest lõiku ja mitte üks, vaid viis korda, et ta loetu sisu mõistaks. Korduste arv on tähtis ja sellest on kasu. Kodulugemise puhul olen soovitanud, et vanem loeks viis lehekülge ette ja laps iseseisvalt ühe. Soovitavalt kõva häälega. Ka klassis lasen kõigil kõva häälega ette lugeda. Tugispetsialisti soovitusel saavad lugemisraskustega lapsed registreerida end ka pimedate raamatukogu lugejaks. Kasutan tunnis abivahendeid, näiteks joonlaua abil raamatus järje pidamist või lasen lugeda läbi värvilise kile, kuna mõne lapse jaoks on mustvalge tekst liiga kontrastne. Teist seevastu segavad igasugused helid, mistõttu mul on klassis kõigi jaoks ka kõrvaklapid."
Katrin Kõrvas lisab, et õmbles õpilastele ka ristkülikukujulisest riidetükist kolmnurksed „kanad" ja täitis tatratanguga. „Neid nad mudivad näppude vahel, kui loevad või arvutavad. Kui on raske tekst või ülesanne, aitab see hästi rahutust maandada. Tuleb katsetada igasuguseid asju, et teada saada, mis kellelegi sobib."
Logopeed Liina Velner lisab, et loetut aitavad mõista skeemid, joonised, pildid, tekstide liigendamine, värviliste markeritega tähtsa lause ja tööjuhendi allajoonimine, kõige olulisema info kirjutamine märkmepaberitele jne. Hea on lasta lapsel pärast tööjuhendi lugemist oma sõnadega üle rääkida, kuidas ta sellest aru sai. Lugemisraskustega lastele soovitab Liina Velner erinevaid tekste, luuletusi ja lugusid ette lugeda, sest kuulates areneb lapse sõnavara ja keeletunnetus, ta hakkab aduma kõne- ja kirjakeele erinevust, ühtlasi aitab see tal keskenduda teksti mõistmisele. Samuti võiks teha nn riimimismänge: „kass" ja „tass" - mis neil sõnadel vahet on? On ka terve hulk laulumänge, vanasõnu ja ütlusi, mis lähevad riimi, näiteks „Üks, kaks, kolm, lendab tuhk ja tolm".
Eesti keele kolme välte tajumiseks võib lugeda koos lapsega luuletusi ja rütmisalme, kus on kasutatud pikka ja ülipikka häälikut. Tähelepanu hajumise korral saab tunnis kasutada kas või papist valmistatud sirmi ja sellega õpilase laud kolmest küljest piirata. Ruumijagajate abil saab luua klassis füüsiliselt soodsa keskkonna keskendumiseks. Käekirja õpetamisel on suur abi abijoontega vihikust. Abistavaid võtteid on veelgi, kuid arvestada tuleb alati õpilase eripäraga ning vaadata, millistes oludes ta kõige paremini õpib. Tuleb katsetada ja teha koostööd lapsevanemate ja spetsialistidega.
„Abivahendid iseenesest ei ole võluvits, ainult neist ei piisa. Kõige tähtsam on lapse jaoks see, kuidas õpetaja õpetab ja kas tal on soovi ja tahtmist last aidata. Tund peab olema hästi struktureeritud, tööülesanded selged ja konkreetsed ning õppeülesanded paraja raskusastmega," rõhutab Liina Velner. Kergemaid lugemisraskusi ei pruugi õpetaja tema sõnul märgata enne, kui õpilasel on juba tekkinud õpiraskused. Tähtis on probleemiga kohe tegelema hakata. Õpiabitundidesse kergemate lugemis-kirjutamisraskustega lapsed sageli ei pääse, sest seal on keerulisemad juhtumid ees.
„Kui juba esimeses-teises klassis on õpilase tööd märkustest punased: „Tee uuesti!", „Harjuta veel!", kuigi ta ise kõigest hingest püüab ja vanemad ka kodus aitavad, kahjustab selline pidevalt teistest mahajäämine lapse akadeemilist enesehinnangut ja võib viia selleni, et ta ei tahagi enam kooli minna. Kui õpetaja ei leia sobiva raskusastmega materjali ega õppemetoodikat, laps kannatab," tõdeb Liina Velner.