Seekord, kui ootan teist last, teen kõike teisiti

On igale poole ju kirja pandud, et lapse sünd muudab elu ja muudab suhteid. Enam ei saa elada sellist egoistlikku elu, kus kogu maailm keerleb vaid sinu ümber, et ise otsustad, mida teed, kellega teed ja kunas teed, oled oma otsustes vaba ning vastutad vaid enda eest. See kõik muutub sel hetkel kui sünnib laps.

Vähemalt minu jaoks oli see nii. Esimese raseduse ajal ma ei tundnud veel otsest vastutust tema ees. Teadsin vaid, mis asjad võivad last kahjustada ning vältisin neid asju ja tegevusi ja sõin regulaarselt oma ravimeid ja vitamiine. Kõik selleks, et tagada lapsele parim start elus.

Toona, olles riskirase, pidin olema jälgimise all ning täitsin kõiki soovitusi ja ettekirjutusi pühalikult täpselt. Minu jaoks oli oluline, et mu sees kasvav inimene saaks kõik, mida vaja ning käisin isegi toitumisnõustaja juures, et harida end toitumise teemal.
Rasedusdiabeeti sai ju hoida kontrolli all ravimitega, aga toit varustab last mikroelementidega ja oluline on, et tema areneval kehal poleks puudust.

Siiski - ma ei tundnud vastutust. Ei mõelnud, et minu kehal oleks parem magada kui minna sõbrannaga välja. Alkoholi ei tarbinud ja suitsu ei teinud, aga tantsitud sai küll.

sündis laps ja korraga kõik muutus.

Siis sündis laps ja korraga kõik muutus. Minu aeg polnud enam minu oma: esimesed kuu aega pidin panema teda iga 2,5h järelt rinnale ja seejärel piima välja pumpama ja last söötma. Söötmine käis siis näpu ja süstla abiga, et laps ei kaotaks õiget imemisvõtet ning järgmine 2,5h läks käima hetkest kui laps rinnale sai. Magasin reaalselt 1-1,5h kaupa kuu aega.

Ma poleks kunagi osanud midagi sellist endale ette kujutada. Esimesed kolm kuud mu elus oli täielik segadus ja kohanemine ja ma reaalselt ei mäleta, millised olid mu suhted abikaasaga sel ajal. Kas me üldse rääkisime millestki, kas ma üldse märkasin tema olemasolu? Mäletan vaid seda, et olin hõivatud lapse ja iseendaga.

Seekord, kui ootan teist last, mõtlesin siis, et teen kõike teisiti ja valmistan ette nii iseennast, last kui meest, et kõik teaksid, mis tulemas. Lapse sünd paneb suhte väga proovile ning ma mõtlesin alati, et meil on nii tugev suhe, et midagi nagunii juhtuda ei saa. Oleme käinud läbi nii heast, halvast kui väga halvast ning leidnud igas olukorras ja leinas tuge teineteisest.

Arvasin kogu aeg, et olen abiellunud oma parima sõbraga, keda saan piiritult usaldada ning kes tasakaalustab minu tormakust ja emotsionaalsust. Meil on koos lõbus, seikleme mõnuga, teeme ühiseid tulevikuplaane ning võtame viimast igast päevast.

Olen lugenud palju seda, kuidas lapse sünniga abikaasad teineteisest võõrduvad ning siis minnaksegi oma rada. Ma olin isegi kohati päris hirmu täis selle ees, et midagi sellist võib juhtuda, sest olime ju esmakordselt vanemateks saanud. Samas olid kõik mu hirmud asjata.

Teist korda rase olles, teades kõike seda, mida tean nüüd, mõtlesin endamisi, et see rasedus on ehk samasugune nagu esimene, kus olen ringi hõljuv rõõmurull ning mitte keegi ei suuda mind endast välja ajada. Noh, vähemalt olen ma jätkuvalt naiivne.

Minu nimi on Maria, olen 34, abielus, viieaastase Lapse ema ja ootan teist last.