Kohe, kui laps lasteaia ust nägi, kaasnes sellega tohutu nutt, rühmast aga öeldi, et kõik on korras

Mina ei taha meie eelmist lasteaeda mustata, aga tegelikult on nii, et lapsed, kellel on rohkem aega ja tähelepanu vaja, pannakse meie kogemuse põhjal "pahade laste" hulka, väga kurb.

Johan sai jaanuarist uude lasteaeda tasandusrühma koha ja alustasime seal käimist eelmisest esmaspäevast. Alustuseks jutustan natuke eelmise lasteaia lõpust, sest siis tuleb võrdlusmoment vast kõige paremini välja.

Ma ütlen ausalt, olime Jaanusega päris mures, kuna eelmisel aastal läks lasteaiaga ikka väga halvasti. Kui Johanil tuli eelmises lasteaias uus rühm ja uued õpetajad, oli asi kuidagi väga hull, peale niigi murelikku sõimeaastat. Tema on laps, kes läks algusest peale nututa, sest nii tore, saab mängida ja möllata, aga eelmise aasta lõpuks oli ta juba nii stressis, et kaasnes tohutu nutt, kui lasteaias enda rühma ust nägi. See tekkis täiesti ootamatult ja kuigi ma õpetajatelt muudkui küsisin, milles võiks asi olla, siis vastuseks sain absoluutselt iga kord, et nende poolt on kõik hästi. Miks siis pandi lasteaia iseloomustusse tema kohta, et temaga on ainult muresid ja ainult põhjuseta jaurab, kui kõik hästi, küsimärk. Mina ise arvasin, et ehk on tõesti asi selles, et tema kõne on vähene, jääb seetõttu tähelepanuta ega saa korraldustest nii palju aru, tundis, et on ebaõiglaselt eiratud ega saa millegagi hakkama ning õpetajad ka ei märkanud või tajunud seda. Näiteks, muusikatundides ei olnud ta ei sõimes ega uues rühmas midagi kaasa teinud, mis on meile täielik üllatus, kodus ta muud ei teinud, kui laulis. Laps oli vast krampis ja stressis, ta kartis eksida ning see kandus muudkui edasi, sest ka eripedagoog mainis, et tal on suur hirm võõrastega koos eksida.

Aasta lõpus käisime korraks logopeedil, lasteaeda oli keegi tulnud, Johan oli veidi tõbine, läksime vabast päevast. Õpetaja tuli korraks sinna ruumi, kus riietusime, ei teretanud oma rühma last ega midagi, eiras üldse, et Johan sinna tuli. Johan, kes on suhtleja ja sõbralik, ehmatas täiesti õpetajat nähes ära, pilk oli maas, nutumaik suus ja absoluutselt vait. See on minule kui emale täielik alarm — laps kardab oma õpetajat.

Mina ei taha eelmist lasteaeda mustata, aga tegelikult on nii, et lapsed, kellel on rohkem aega ja tähelepanu vaja, pannakse minu Johani kogemuse põhjal “pahade laste” hulka, väga kurb. Ma nägin ära ka selle, kuidas ei soovita, et vanemad üldse midagi küsivad või räägivad, ka lastevanemate koosolekul, kui anti sõna, ei soovitud tegelikult rääkida. Sest Jaanus võttis vägagi sõna ja läks veel eraldi vestlema, kuid temaga oldi nii tõrges ja iga asja vastus oli — pole aega. Selline pidev tunne, et sa ei ole absoluutselt oodatud, me oleme ausad ja ehedad inimesed, saame inimlikult kõigest aru, tahamegi rääkida otse, aga meiega oldi kuidagi … eemaletõukavad ja ma ei teagi, miks see nii oli. Samas, üldkoosolekul rõhutati, kuidas kõik seal lasteaias teretavad, on toredad ja rõõmsad, keegi paha tuju kaasa ei võta. Direktor ja õppealajuhataja (vist) on tõesti väga soojad inimesed, aga osa õpetajaid vajavad tõenäoliselt motivatsioonisüsti või midagi, sest nemad on need, kes on otseselt lastega ja mõjutavad järgnevat põlvkonda. Olgu mul nii keeruline ja ebamugavalt aeganõudev laps kui tahes, sõbralik ja soe vastuvõtt, kui õpetaja seda tähtsustaks, ei võta palju aega.

Oskar, kes on samas lasteaias, kus Johan oli, on hetkel nagu seitsmendas taevas — tal on nii tore, tal läheb nii hästi, talle väga meeldib ja mina täielikult naudin seda, kuidas minu kõige pisem esimesi iseseisvaid käike teeb ehk lasteaias asjatab. Ma ei ole lasteaiavastane, kohe üldse mitte. Nii imeline on kuulda, et oi, tere hommikust, Ossuke, lähme vaatame, kes meil täna siin on jne. Õpetaja on nii armas ja see sama sõimeõpetaja oli ka Johaniga väga armas, lihtsalt vahetusid erinevad abid jne, Johan oligi aktiivne, raske oli tal teistega sammu pidada, ei saanud keskenduda, kui takka sunniti — nii see läks.

AGA NÜÜD! Läksime aasta algul Jaanusega uude lasteaeda tutvuma, lapsed olid õues ja kuna oli veel nii algus, oli lapsi väga vähe ka, sai õpetaja meiega ilusti rühmas ringkäigu teha. Esimene mulje oli see, et vau, kui palju ruumi, kui hele ja helge ruum! Rühm oli kuidagi nii armas ja hubane, ruumi oli palju seetõttu, et neil ongi seal mitu ruumi — põhiruum, magamisruum, logopeedituba ja muidugi, tualetid. Eelmises lasteaias oli palju rohkem lapsi ja kõik toimus ainult ühes küllaltki väikeses ruumis, nii magamine, mängimine, söömine ja muud tegevused, teine ruum oli antud juba teise rühma tarbeks ehk justkui kaks suurt rühma ühel pinnal, võimalik, et see on tavapraktika arvestades laste rohkus ja lasteaedade vähesust. Kahjuks sattus see olema ka sisehoovipoolne nurk, akendest ei tulnud valgust ka sisse. Nüüd oli selline, oeh, mis kergus! Ma võin öelda, et terves lasteaias, kui rühma jalutame, on vaikus, kuidagi hästi hubane on kõik, nii soe ja kodune! Ma ei suuda seda ära seletada, aga mingi tunne ja energia, mis minuga sobis, mulle meenus sellega enda Hiiumaa lasteaed, kus mulle väga meeldis käia, sama tunne tuli uues Johani lasteaias ka.

Õpetaja oli samuti väga inimlik, ei mingit liigset kiidulaulu, lihtsalt jutustasime vabalt, mitte mingit pinget, meil läksid keelepaelad täitsa valla ja väga tore ringkäik oli. Ka kõik, kes majas jalutasid, tõesti, naeratasid, teretasid, kätlesime — selline tunne, nagu meid oleks sinna ammu oodatud, kuigi paljud meie tulekust isegi ei teadnud mitte.

Esimene lasteaianädal läks nii, et kui Oskari lasteaeda viisime ja Johan nägi vana lasteaeda, hakkas paanitsema kuni sai aru, et tema ei lähe sinna lasteaeda, vaid läksime uude — väga rõõmsal sammul astus sisse, jooksis kohe mängima, kõik oli parem, kui arvasime. Me oleme piisava kogemusega, et mitte hõisata, niisiis, olime valmis, et järgnevad päevad ei pruugi nii minna. Täpselt nii juhtuski, teisipäeval, kolmapäeval jäi ta sinna röökides. Aga tema röökimine oli pigem teatud katsetus või protest, mitte paanika ja häda, meil oli siiski hing sees haige, olgem ausad. Lapsevanemana tunnen ära selle, mis on mis, kui oleks päriselt mure, oleksin kaasa võtnud, aga mul oli õpetajate vastu usaldus ja usaldus selles osas, et Johanile on sinna jäämine parim lahendus.

Õpetajad on ülitoredad, kõik, kes seal on (abid-õpetajad), tervitavad Johani, isiklikult kõnetavad, räägivad, lohutavad — neil on kogemus kõikide tundlike ja vähemtundlike lastega. Röökimine pikalt ei kestnud ning kui tegevused algasid, oli ta ülitubli olnud, kargas, naeris, tantsis, laulis nii hooga kaasa, kui tuli muusikatund, mida mäletatavasti eelmisel lasteaias ei toimunud. See oli mulle kindel märk — lõpuks ometi on koht, kus ta tunneb end vabalt ja aktsepteerituna! Ta näeb ka teisi lapsi, neil on mõne asjaga raske ja muidugi, lapsi on rühmas vähem, õpetajaid rohkem — mitte keegi ei jää tähelepanuta.

Neljapäeval tahtsin talle vaba päeva teha, aga kuna lasteaias oli teater, siis otsustasin hoopis viimase jõupingutuse teha ja ta siiski kohale viia — mida rohkem toredaid kogemusi, seda parem. Neljapäeval läks ta juba parema meelega, väike nutt, aga pooleldi tahtis minna. Reede tegime vabaks ja nautisime pikka nädavahetust.

Kogu uue lasteaia õhkkond on soe, tervitav, hooliv. Lapsed, kes rühma ukse vahelt piilusid uut poissi ehk Johani, olid nii särasilmsed ja näha, et sõbralikud. Johanil klappis nendega kohe — esimesed naeratused ja pilkude vahetused. Meie Jaanusega olime üldse kogu inimlikkusest nagu puuga pähe saanud, harjunud, et ärme sega õpetajaid, koguaeg neil ju kiire, aga seal oldi väga põnevil, kes tuli, kuidas tal on, kuidas teda toetada. Me laseme uksekella, eelmisel lasteaias tehti lihtsalt lahti, ei kuulanud keegi, kes tuli, uues öeldakse rõõmsal häälel: tere hommikust! Ja meie vastame ilusti koos tervitusega, et kes me oleme, nii nagu peab! Kojamees õues, kes pühib ja koristab, hõikab ka meile: tere hommikust! Ukse vahelt, kui Johan riietus, ütles keegi, mulle tundmatu, et tere, Johan! Ehk siis, kõik võtavad selle sekundi, et rõõmsalt tervitada ja terve päev saab hoopis uue hoo sisse! Nii tore on tulla kuhugi, kuhu sa oled oodatud!

Rääkides veel kõnearengust, siis logopeed on kohal 4 korda nädalas ja enamasti saab ta ka kõik need päevad lapsed endaga sessioonile võtta, rühmas on eraldi logopeedi ruum, kuskile kaugele minema ei pea ja igal rühmal on enda logopeed. 4 päeva ja juba on Johan jutukam, kui enne. Näiteks, sõna “lennuk”, ei tule suvaliselt “lennuug”, vaid rõhutab “lennukk!” ja harjutab kaashäälikuühendeid, sõnad lausetes on loogilisemad — juba oli näha, et see kõik mõjub positiivses suunas, kui võtta maha stress ja saada vajalikku abi.

Ja veel, täna hommikul, peale 3 puhkepäeva, võttis Johan ise mu käest kinni, et noh, lähme nüüd rühma!

Ja veel, veel! Tema suur, tähtis sõna, mida ta uuest lasteaiast kaasa on toonud — “sõber!” Kui küsin, kuidas lasteaias oli või kas lähme homme lasteaeda, siis ta mainib kohe, et lasteaias on sõbrad!

Oeh. Jess!

Lilli on kahe poja ema, tema blogiga saad tutvuda SIIN!