Õnneks on kadumas arusaam, et mehe roll on tööl käia, leib lauale tuua ja seejärel kodus õlu näpus telekat vaadata

Kui on üks viis, kuidas kindlalt oma elukaaslasega tülli minna, siis kutsu ta pärast pikka päeva köögilaua taha ning asu temaga väitlema teemal “Kumma roll sinu arust keerulisem ja väsitavam on — kas töölkäiva isa või lapsega kodus oleva ema oma?”.

Teine hea viis, kuidas kalli naise vererõhku tõsta, on uksest sisse marssides väsinud silmadele teatada: "Oh, sa ei kujuta ette ka, kui raske ja kurnav päev mul just tööl oli!". Praktikas ma neid lauseid siiski katsetada ei soovita, aga väikese arutelu ema-isa rollidest avaks siinkohal siiski.

Enamikes peredes on vast tänapäevaks kadunud see arusaam, kus mehe ainus roll on tööl käia ja leib lauale tuua, pärast mida saab ta tagumiku diivanile visata ning õlu näpus telekat vaatama hakata. Naine kasvatagu samal ajal last, hoidku kodu korras, tehku söök valmis ja hoidku jumal, kui tal peaks mõni isiklik ambitsioon või huvi väljaspool kodu nelja seina olema. Isa võib lapsega tegeleda siis, kui tal tõesti energiat natuke üle juhtub olema ning telekast parasjagu midagi tarka ei tule.

Selle asemel on ema-isa rollid tänapäeval heas mõttes ühtlustumas ning lapse kasvatamist nähakse ikkagi tiimitööna, mis minu hinnangul on kindlasti positiivne nähtus. Kuidas aga "vaesed mehed" selle ühiskonna nihkega toime peaksid tulema? Nagu öeldud, see mis vanasti oli okei, tänapäeval enam pigem ei päde ning pärast kurnavat tööpäeva tuleb kodus natuke ka isa mängida.

Teate ju küll neid tööpäevi, kus koju jõudes millekski energiat ei ole ja ainus asi, millega keha ja aju jõuab tegeleda, on Netflixist lemmikseriaali neljandat korda ülevaatamine. Need, kes lapsevanemad pole, ei kujuta ilmselt ettegi, kuidas sellistel õhtutel peaksid sa leidma veel jõudu, et 3-4 tundi ka väikesele ilmakodanikule enda tähelepanu jagada.

Happy wife, happy life

Mis seal salata, eks enne lapse sündi oli ka endal väike hirm selle ees, et kuidas töö- ja pereelu ühildamine täpselt õnnestub. Enda puhul olen aga tähele pannud seda klišeed, et "kes palju teeb, see palju jõuab". Mitte, et töölkäiva isa roll nüüd midagi erakordset oleks, aga varasema diivanil laisklemise võid mõneks ajaks ära unustada küll. Tulebki lihtsalt peas prioriteedid ümber seada, et kodus oldud aja jooksul võiks sinu tähelepanu suures osas ikkagi kuuluda naisele ja lapsele. Kui seda balanssi hoida suudad, oled sa lõpuks ka ise õnnelikum. Töölkäivad isad-emad vast teavad, et unetute ööde ja väsitavate päevade puhul ununeb see kurnatus ära hetkel, kui koduuksest sisse astudes sinu poole piiluvaid rõõmsaid lapsesilmi näed.

Töötava isa rollist rääkides meenus mulle ka Tõnis Niinemetsa tsitaat "Hommik Anuga" saates, et tööl käimine on tema jaoks tegelikult omamoodi puhkus. Eesti Päevalehele lisas sama mees ka ühe seisukoha, mis mulle isiklikult vägagi sümpatiseeris: "Paratamatult on [emadel] väsitav olla kodus nelja seina vahel, vestluspartneriteks alla kolmeaastased inimesed. Seda nähes saad aru, et kuskilt otsast tuleb hoogu maha tõmmata. Kui lähed koju ja vaatad, et täna pole jõutud asju ära koristada, siis saad aru, et vist oli keeruline päev. Ei ole nii, et kodusolek on ainult pillerkaar. Üks hetk hakkad aru saama, et teatud vanuses lastega ei ole ema amet sugugi lihtne. Selleks peaksid kõik isad seda vähemalt üks nädal proovima. See on päris kontimurdev ülesanne."

Ma olen nende seisukohtadega vägagi nõus, sest isegi, kui isa tunneb end kohati väsinuna, peab ta meeles hoidma, et kodust last kasvatava ema roll on samuti ülimalt suur töö ja ka temal on õigus puhkusele. Seega, töölt koju tulles proovi oma ego pisut alla suruda ja ulata naisele abikäsi, olgu see siis kodutöödega või lapse "kantseldamisega" - happy wife, happy life, eksole?

"Kurat täna oli küll minu päev raskem ja teine pool ei teinud mitte midagi tarka!"

Ja need mehed, kes ikka tahavad natuke moka otsast kurta, et kurat pärast tööd võiks ikka lasta mul puhata ka, siis proovige võimalusel võtta nädal või kaks...fuck it, miks mitte isegi kolm või kuus kuud (lapsehoolduspuhkuse jagamine seda ju võimaldab) ja sättige elu nii, et teie võtate enda hoolde kõik kodutööd ja lapse kasvatamise. Nii olgu tagatud, et õhtul, kui naine töölt koju tuleb, on toit laual, tolm võetud, prügi välja viidud ning lapse silmad ja mähkmed sealjuures kuivad. Olen võrdlemisi kindel, et saate vaid mõne päevaga aimduse, et ega üks suur nunnu roosa õhupall see igapäevaelu beebiga kodus ikka ei ole.

Teisalt toimiks säärane eksperiment suure tõenäosusega ka vice versa. Ehk kui lapsehoolduspuhkuse ajast ka ema mõneks kuuks töölainele saata, näeb vast temagi, et isegi, kui esialgu võib tööle minek tunduda päris hea vahelduse ja ahvatlusena, siis mõne aja möödudes, kui tekib sisse juba teatav rutiin, suurem koormus ja stress, ei ole alati lihtne koduuksest sisse astudes hea vanema nuppu automaatselt sisse lülitada.

Lõpetuseks tuleks tagasi ka pealkirjas esitatud küsimuse juurde - kas lapse kõrvalt tööl käimine on siis omamoodi puhkus? Enda kogemuse põhjal vastaksin sellele "jah" ja "ei" üheaegselt. Ühest küljest on töölkäival lapsevanemal tõesti see eelis, et ta saab pereelu rutiinist tihedamalt välja ning kui sul vähegi vedanud on, saad ju suures osas tööl tegeleda sellega, mis sulle huvi pakub, milles sa end kasulikuna tunned ning kus sinu kõrval leidub loodetavasti ka tore kollektiiv. Teisalt, nagu öeldud, olgu su töö ükskõik kui tore, kuhjuvad aeg-ajalt pinged ja stress igal ametikohal ning alati ei pruugi olla lihtne töömõtete kõrvalt otse idüllilisse pereellu sukelduda.

Minu soe soovitus olekski see, et isegi, kui ema või isa mõtleb vahel oma peas, et kurat täna oli küll minu päev raskem ja teine pool ei teinud mitte midagi tarka, siis tegelikult on omad head ja vead ning rõõmud ja mured mõlemal rollil - nii beebiga kodus oleva vanema kui töölkäiva vanema omal. Häid ja halbu päevi tuleb ette mõlemal puhul. Oluline on seda lapsevanematel mõista, üksteist toetada ja küll säilib siis ka harmooniline mehe ja naise ning õnnelike lapsevanemate suhe:).

Meie tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Allikas: kuidasollaisa.com