Aga mis sinu perele parim on?
Naersin, lugedes Tuuli sooja huumorisse kastetud kogemuslugu, kuidas nende pere tegi otsuse: emme hakkab neljakuuse lapse kõrvalt tööle, sest issi on rohkem “beebi-inimene”. Muidugi on see kõigile lihtsam, kui töö ei eelda pikki päevi kontoris istumist ja ema saab ikka beebi lähedal olla – nagu Tuuli ja Oti peres. Niimoodi hakkas kolmanda lapse beebiajal tööle ka meie toimetaja Elin, kes selles numbris kirjutab, miks emaks-isaks saades endiselt kohtamas käia võiks. Ja meiegi oma peres vahetasime väiksema poja aastaseks saades mehega rollid – lapsega koju jäi tema. Selleks ajaks olin jõudnud vanema ja noorema pojaga kodus olla kolm aastat. Tundsin, et sealt läheb minu piir. Piir, mis on iga ema jaoks erinevas kohas.
“Issand, miks?!” on küsimus, mida Tuuli on oma valiku kohta kuulnud rohkem kui kord-paar. See, nagu paljud teisedki lood, on ajakirjas just sellepärast, et julgustada sind tegema selliseid valikuid, mis sobivad just sinu perele. “Ma armastan oma tütart üle kõige maailmas ja katsugu keegi vaid väita, et ta pole armsaim, ilusaim, targim ja parim laps,” ütleb Tuuli. Kõrvalistel inimestel oleks ka täiesti meelevaldne defineerida hoolivust valikute järgi, kumb vanematest jääb lapsega koju. Aga kumb iganes tööle läheb – hoidke end salakavala läbipõlemise eest, millest leiad siit ajakirjanumbrist hoiatava loo.
Julge teha valikuid, mis sobivad just sinu perele.
Sügavalt puudutas ja pani mõtlema isa pihtimus, kuidas tema eripäraga tütar tavakoolis käib. Kõik kannatavad, aga väikelinnal ja koolil pole suutlikkust olukorda lahendada. Pakun, et Eesti kubiseb sellistest juhtumitest – andke meile teada, toome need lood päevavalgele, et probleemile tähelepanu pöörata. Kui oluline on siis vähemalt see, et lapsele satuks hea õpetaja, tuleb loost samuti välja. Aga see on võtmetähtsusega iga lapse puhul igas koolis. Olen ise iga päev tänulik, kui suurepärane õpetaja on minu pojal – isegi noomides ei kaduvat ta näolt kunagi sõbralik naeratus.