Aastatepikkuse vägivalla ohver: olin üheksa, kui mind esimest korda kodus seksuaalselt kuritarvitati
Ta on kolmkümmend ja nelja lapse ema. Mõtles kaua, kas ikka tasub oma lugu rääkida. Siis purskas selle kõik ühe hooga välja. Ta ei soovi ühelegi lapsele enda lapsepõlve ega ühelegi naisele enda noorust, kuid soovib, et inimesed oskaksid märgata neid, kes ise ennast aidata ei suuda. Ta räägib Perele ja Kodule oma loo, kuid enda nime ta oma laste kaitseks siia ei lisa.
Esimene asi, mida lapsepõlvest mäletan, on minu seitsmes sünnipäev. Vanemad olid purupurjus ja magasid, kohvi külalistele keetsin mina oma noorema õega. Lapsepõlvest mäletangi üksnes vanemate omavahelisi kaklemisi ja peksmisi. Vahel lõppes see ühe vanema äraviimisega politsei poolt. Kuna meil telefoni ei olnud, jooksime õega kakluste ajal naabri juurde ja palusime politseisse helistada. Ja teinekord lõpetasime ka talvel väljas lumehanges. Tuduriietes.
Iga sent mis sisse tuli, see kohe ka alkoholi peale läks. Kui raha ei olnud, siis anti asju panti või lihtsalt pudeli eest ära. Mäletan selgelt kohti, kus salaviina müüdi ja meid õega alalõpmata mööda metsateed võlakirjaga teele saadeti. Ma ei mäletagi väga hetki, kus mu vanemad kained olid. Karm on oma elust kirjutades niimoodi alustada, aga just sellised on minu esimesed mälestused.
Olin üheksa, kui mind esimest korda kodus seksuaalselt kuritarvitati
Neid episoode oli sel aastal mitu. Püüdsin seda ka emale rääkida, nii hästi, kui ma tookord oma vanuses oskasin. Kahjuks lootusetult — ta oli purjus nagu alati ja kas ta üldse kuulas või hoolis, ma ei tea. Mingi aja pärast pääsesin selle mehe käest ja tuli rahulikum periood, sest minu kuritarvitaja oli vahepeal eemal. Ta tuli tagasi, kui olin üksteist...
