Aastatepikkuse vägivalla ohver: olin üheksa, kui mind esimest korda kodus seksuaalselt kuritarvitati

Ta on kolmkümmend ja nelja lapse ema. Mõtles kaua, kas ikka tasub oma lugu rääkida. Siis purskas selle kõik ühe hooga välja. Ta ei soovi ühelegi lapsele enda lapsepõlve ega ühelegi naisele enda noorust, kuid soovib, et inimesed oskaksid märgata neid, kes ise ennast aidata ei suuda. Ta räägib Perele ja Kodule oma loo, kuid enda nime ta oma laste kaitseks siia ei lisa.

Esimene asi, mida lapsepõlvest mäletan, on minu seitsmes sünnipäev. Vanemad olid purupurjus ja magasid, kohvi külalistele keetsin mina oma noorema õega. Lapsepõlvest mäletangi üksnes vanemate omavahelisi kaklemisi ja peksmisi. Vahel lõppes see ühe vanema äraviimisega politseisse.

Olin üheksa, kui mind esimest korda kodus seksuaalselt kuritarvitati

Mäletan selgelt, et ärkasin selle peale, et keegi lükkas mind ja mul oli valus. Ehmatasin selle peale, et mu suu suruti kinni. Mu huultel oli valus, mäletan vere maitset suus, rabelesin üritasin karjuda, aga tulutult. Tuba oli pime.

Koolis

Ühel hommikul tuli mulle vastu minust klass kõrgemal olnud poiss. Mäletan selgelt tema vastikut irvet näos, kui ta küsis: ”No kas oli ka hea?” Mõni vahetund hiljem oli juba sosistamist, rääkimist ja naermist üle koridori. Kui ka üks minu klassi poiss mult küsis, kas ma ise tahtsin ja kas oli hea, siis sain aru, et kõikjal räägiti sellest, mis minuga oli juhtunud.

Jooksin, lihtsalt jooksin, olin metsas, seal oli vesi, oksad, rägastik, jooksin, kukkusin, mul oli valus, aga mitte nii valus, kui siis, kui koolis sambana seisin — see alandus, need pilgud, see naer.