Jätkasin Kuti kombeka kapuutsi otsimist. Vaatasin ta toa kõik kapid ja sahtlid läbi, samuti enda omad. Voodialused ja diivanitagused — kuhu see küll saanud on?! Uurisin ka lasteaiast, punase kombeka kapuutsist polnud kippu ega kõppu. Leppisin mõttega, et küllap pean mingi valemiga kuskilt lihtsalt uue kapuutsi ostma.

Reedel sättis Härra koos Kutiga maale ning ma andsin neile kadunud kapuutsiga punase kombeka kaasa. Äkki turgatas mulle — ehk on kapuuts maale saanud? Lugesin juba uksel minekuvalmis Härrale sõnad peale, et ta nädalavahetusel maal kindlasti uuriks, ega meie kapuuts sinna pole ununenud. Härra uuris vastu, milline ja mis värvi see kapuuts peab olema. Ma vaatasin teda ainiti — mis rumal küsimus?! Punane muidugi, nagu kombekaski. Härra vastas tagasihoidlikult, et ta igaks juhuks küsis, kuna kombekas on ju punase ja tumesinise kirju. Ikka ei kahtlustanud ma midagi, vaid vastasin kindlameelselt, et ei, kadunud kapuuts on punane.

Härra uuris veel enne minekut, kas ma olen kindel, et see kapuuts meie jopede kohal riiulis mütside-kinnaste laekas pole. Ma suundusin demonstratiivselt mainitud riiuli juurde ja teatasin, et ei, ma olen selle sada viiskümmend korda läbi sorteerinud — siin on vaid üks üleliigne tumesinine kapuuts, mis ilmselt on sõbranna kombeka oma, ja näitasin talle seda õnnetut üksikut kapuutsi — ise mitte midagi kahtlustades. Mees julges siiski ettevaatlikult küsida, et aga kas see kapuuts ei võikski kuuluda just kõne all olevale kombekale.

Ma siiralt ei tea, kuidas see võimalik on, et ikka veel, kui juba siilile oli ka müsteeriumi vastus selge, siis minu ajukene ei kahtlustanud veel hetkegi, et üks pluss üks võiks vahelduseks kaks olla.

„Eiii, Kuti kombe kapuuts on punane!” teatasin ma Härrale juba täiesti tüdinuna. Nüüd oli Härra juba üpris otsusekindel — kuule, sellel on isegi trukid samat värvi, kui lapse kombekas. See on selle kombe kapuuts!

Muidugi oli see selle kombe kapuuts.

Lähen nüüd ära häbenema.