Alles koolieelsel arenguvestlusel selgus, et nüüd tuleb meil tütart aidata ja ruttu. See oli šokk!
(1)Mirtel* oli väga oodatud laps. Algul oli temaga kõik väga lihtne. Ta oli vaikne ja hea tüdruk. Sai eakaaslastega hästi läbi, kuid armastas palju ka üksi tegutseda. Areng tundus eakohane, ta õppis õigel ajal kõndima ja rääkima. Hakkas kohe hääldama r-i ja asus juba nelja-aastaselt sõnu kokku veerima.
Ootamatu ohumärk
Et “rahulikkus” võiks olla ohumärk, nagu lasteaiaõpetaja väitis, ei osanud me kahtlustada. Lisaks rõhutas ta, et endavanuse kohta võtab tal riietumine liiga kaua aega.
Diagnoosiks saime pervasiivne arenguhäire ehk autismispektri häire. Intelligents on tütrel normi piires, nii et lihtsustatud õpet ta ei vajanud, probleemiks oli suutmatus emotsioone juhtida.
Millest Pere ja Kodu veebruarinumbris veel juttu, loe SIIT
Olime sügisel kooliteed alustavale Mirtelile välja valinud erakooli, kus tütar käis ka eelkoolis. Kui seal kuuldi meie murest, ei tahetud enam kuuldagi, et tütar võiks selles koolis õppida. “Me ei saa sellise lapsega hakkama. Meil puudub pädevus. Me õpetame oma koolis normaalseid lapsi.”