Kui keeruline on värsketel lapsevanematel Tallinnas korterit leida?

"Maalilised vaated Õismäe ringile!", "Kesklinn kiviviske kaugusel!", "Klientide lemmik!", "Vaikus ja rohelus keset suurlinna melu!". Kui oled ühel hetkel otsinud endale uut elupaika kas üürikorteri või päris oma kodu näol, on need laused sulle ilmselt tuttavad.

Kuigi nende loosungite puhul tundub, et kodu soetamine on Tallinnas puhas lust ja lõbu ning valikus on ainult head ja veel paremad häärberid, siis milline on kinnisvaraturu hetkeseis pealinnas tegelikult?

Ütlen kohe ära, et ei pretendeeri alljärgnevas tekstis absoluutsele tõele, vaid vahendan läbi kerge huumoriprisma enda seniseid kogemusi. Nimelt hakkas meie pere uue aasta tulekuga aktiivsemalt otsima ka päris oma pesa ning sirvides ligi kuu aega igal hommikul ja õhtul kv.ee, city24.ee ning teisi sääraseid portaale, olen täheldanud nii mõndagi.

Esiteks, need eelmainitud sloganid. "Väga omanäoline korter" tähendab üldiselt seda, et eelnevad 50 aastat on seal suure tõenäosusega sees elanud kellegi vanaema või vanaisa ning hetkel vajab elupaik nii seest kui väljast kapitaalset remonti. Valge linik teleka peal, nõukaaegsed vaibad seintel ning pragunev rõdu aka mooside hoidmise ladu võivad küll anda mõnusat antiikset vibe'i, aga oma värske ilmakodanikuga sinna elama siiski ei kutsu.

“Kolmandaks lemmikuks on kuulutused, mis lubavad, et mõnus kohvilõhn, värskete küpsetiste aroom, linna tuiksoon ning supelrand on vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel.”

Teiseks, korterid ja majad, mis reklaamivad end "klientide lemmikuna" on miskipärast müügil püsinud juba pool aastat kui mitte enam. Seepeale tahaks kohe küsida, et mille põhjal need häärberid klientide lemmiku tiitli endale võitnud on? Kas kõik need 6 kuud on sajad inimesed korteri ukse taga järjekordi moodustanud, elamise üle vaadanud, siis joovastunult "See on küll minu unistuste kodu!" hüüdnud, aga miskipärast siiski ostutehingust loobunud?

Kolmandaks lemmikuks on kuulutused, mis lubavad, et mõnus kohvilõhn, värskete küpsetiste aroom, linna tuiksoon ning supelrand on vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel. Soovitan neid sõnu võtta umbes nii, et usud veerandit ja saad ikka poolega petta. Ehk siis, isegi kui rand võib linnu-lennult tõesti näiteks kilomeetri kaugusel olla, on sinna reaalselt saamine keeruline, sest seal läheduses pole korralikke kergliiklusteid. Lõpuks loksud ikka bussi või trammiga 15 minutit, et seejärel veel pool tundi jalutada ning viimaks läbi võsa ja pimeduse oma ihaldatud kohvisõõmu või koogitükini jõuda.

Neljandaks, kõik need uusarenduste maalilised pildid, kus naabriteks lubatakse vaid sõbralikke loovinimesi, kelle peres kasvavad kaksikutest poeg ja tütar. Neile seltsiks lustivad aias veel kuldne retriiver ja väike papagoi, kes kõiki ümbruskondseid lõbusalt koju tulles tervitab. Kes siis ei tahaks selliste inimestega igaõhtuselt veini või kohvi mekutada, mõnusalt grillida ja päevauudiseid vahendada? Lapsed saavad samal ajal aias tuulelohet lennutada ning mudellennukitega mängida. Ilus, kas pole?!

Paraku sattusime just eile ühe säärase uusarenduse juurde, kus juba esimene maja ka püsti oli. Ning ausalt öeldes olime mõlemad sinna jõudes hämmingus ja küsisime üksteiselt, et kas me oleme ikka õiges kohas? Nimelt ei näinud too värskelt ehitatud maja kuulutusel lubatule nüüd üleliia sarnane välja ja mina asetanuks selle fassaadi pigem Mustamäe või Õismäe paneelmajade vahele kui linna tuiksoone kõrvale.

Uusarenduse kõrval paiknev mängunurk koosnes piltlikult öeldes ühest mõnekümne eurosest plastikust liumäest ning laste rõõmsate kilgete asemel kostust sealt hoopis meetri kaugusel parkivate autode mürin. Okei, eks sedagi kanti ilmselt veel täiendatakse ja arendatakse, aga ettevaatlikumaks too visiit meid muutis küll. Nii et siit ka soe soovitus kõikidele praegustele ja tulevastele korteriostjatele. Käige oma uut potentsiaalset kodukanti vaatamas nii kõleda ilmaga kui võimalik. Praegune aastaaeg, kus väljas läheb umbes nelja paiku pimedaks ning õhtul sajab taevast alla ebamäärast ollust, annavad selleks suurepärase võimaluse! Sest just sellise ilma ja oluga tuleb sul leppida aastas vähemalt 8 kuud ja nii saad palju parema ettekujutuse, milline üks tavaline hall argipäev uues potentsiaalses kodukandis välja võiks näha:).

Meie aga jätkame vaikselt oma koduotsinguid ja kui kellelgi peaks silma jääma Tallinna piires 3-toaline elamine, mille ostuhind ei alga numbriga 2 või 3, siis oleme tänulikud iga vihje eest.

"Kuidas olla isa?" tegemistel saad igapäevaselt silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.