Hispaanias elava eestlanna toob igatsus mitu korda aastas kodumaale: raske oleks, kui vanavanemad ei näeks lapselapsi

“Barcelona on mind palju muutnud. Olin varem kinnine ja napisõnaline, kuid pärast 10 aastat Kataloonias suhtlen avatult ja meie pojad on loomult juba puhta lõunamaalased,” möönab Veronika. Igatsus Eesti järele ei ole aga kusagile kadunud.

Millest värskes ajakirjas Pere ja Kodu veel juttu, vaata SIIT!

Kõik sai alguse 2010. aastal, kui meditsiini­tarvikuid müüvas ettevõttes töötanud Veronika Tauts läks sõbrannaga rändama ja jõudis otsaga Barcelonasse. Öömaja otsides sattusid nad tuttavate kaudu rootslase Erik Thorild Lambertini. Veronikal on sellest kohtumisest meeles üllatus: “Vaatasin, et Erik on hästi põnev inimene ja tahaks temaga suhelda. Meie tutvudes ta istus, kui aga püsti tõusis, sain šoki – ta on 2,06 meetrit pikk!”

Üks asi, mis teda Eestis siiski häiris, oli pimedus, kaamos ja pikk talv. Erik sai aru, et on Vahemere-äärsest kliimast juba pöördumatult sisse võetud. “Barcelona ilu, energia ja kaunis valgus panid mind Hispaaniasse armuma,” meenutab ta. Nii uuris ta Veronikalt, kas too oleks nõus katsetama Barcelona-elu. Ta oli, kuid ees ootas palju üllatusi, alates sellest, et esimene beebiootus polnud kerge - inglise keele oskajaid arste oli vähe