Kaia lugu | Minu esimese lapse imeline sünd

Kui noored vanemad kokku saavad ja omavahel sünnituslugusid jagavad, siis kipuvad esile kerkima ikka need raskemad ja dramaatilisemad ilmaletulekulood. Aga enamik beebisid sünnib ju sujuvalt, pehmelt ja probleemideta. Kaia beebi tuli just nii ilmale.

Looteveed avanesid kell pool kümme õhtul ja sellega algasid ka regulaarsed tuhud. Need olid väga kenasti ületatavad, kui istusin võimlemispallil ja kuulasin kõrvaklappidest hüpnosünnituse kursuselt saadud lõdvestusharjutust.

Juba kahe tunni pärast hakkasime Raplast sünnitusmajja sõitma, kuna tuhude vahed olid kolmeminutilised — olin valmistunud kaua kodus olema ja nii kiiret minekut ei osanud üldse oodata. Autos kuulasin vaheldumisi lõdvestusharjutust ja afirmatsioonide salvestust ning silmad hoidsin kogu aeg suletud, nii oli parem keskenduda.

Kui ITK-sse jõudsin, olin juba niivõrd lõdvestunud ja meditatiivses seisundis, et kõndisin autost ka silmad kinni välja. Tagantjärele mõeldes ei mäleta ma eriti haigla ruume ega sünnitustuba, olingi nagu poolhüpnootilises seisundis ja see sai tekkida tänu sellele, et minu mees tegeles kogu muu asjaajamisega.

Olime eelnevalt nii kokku leppinud ja selleks valmistunud, et mina saaksin keskenduda ainult lõdvestumisele. Ma ei vaadanud kordagi kella ega tegelenud reaalse maailmaga, vaid ainult lõdvestumisega.

Mäletan, et sünnitustoas ei leidnud ma päris mugavat asendit ja muudkui proovisin erinevaid asendeid. Sünnitustoas olev pall oli minu jaoks liiga suur, nii ei saanud ka sellele mugavalt istuda, nagu olin kodus teinud. Kuulasime hüpnosünnituse muusikat, aga ma ei pannud seda üldse tähele ja ajataju ei olnud.

Teisel emakakaela avatuse mõõtmisel oli juba täisavatus ja tuhud olid nii võimsad, et keha veidi värises. Sellel ajal hoidsin mõttes fookust enda emakal — ütlesin mõttes talle, et ta avaneb ja kordasin seda afirmatsiooni pidevalt. See aitas mind kindlasti, olin väga rahulik.

Soovisin minna vanni ja seda ka sain. Ämmaemand lahkus me juurest ja seal vees omaette olles olin nii lõdvestunud, et jäin tuhude vahepeal isegi magama korraks. Täis avatusega kaasnes tuhude ajal loomulik pressi tunne, millele pressisin ise natuke kaasa, kuid koolitusel õpitud J-hingamist ma sel hetkel ilma juhendamiseta päris teha ei osanud — mõtlesin sellele tehnikale ja proovisin, aga ei saanud aru, kas sünnitegevus edenes või puhkasin niisama seal vannis.

Beebi oli sündides väga ilus ja sai Apgari hindeks 9/9.

Kui ämmaemand naases, oli emaka töö läinud aeglasemaks ja ta juhatas mind vannist välja. Pressisin tema juhendamisel järi peal, kuid tuhud käisid nüüd pikkade vahedega ja iga kord pidime ootama, et saaks pressida. Lõpus pani ämmaemand juba käärid valmis, et lahkliha lõiget teha millegi pärast, aga siis meenus mulle koolitusel räägitud gravitatsiooni jõud ja nii kui end käte peale püsti toetasin, oli beebi väljas ja lahkliha lõiget polnudki vaja. Pisike õmblus tehti ka, aga eraldi rebenemise valu ma küll ei tajunud.

Mäletan, et kui beebi pandi rinnale, siis mõtlesin, et kas juba ongi käes. Kokku olime sünnitustoas kõigest viis tundi, aga mulle tundus see aeg veel lühem. Beebi oli sündides väga ilus ja sai Apgari hindeks 9/9.

Mulle jäi sünnitamisest väga hea tunne ja ilus mälestus kogu eluks!