Vanemate juurest põgenenud teismeline: valget autot nähes jooksin metsa peitu, ei vaadanud kordagi selja taha. Ainult jooksin

Olen 22-aastane noormees ning jagan oma lugu, kuidas teismelisena kodust põgenesin ja mismoodi üks eriline inimene mind aitas. Ta tegi lihtsalt oma tööd, aga see muutis minu elu.

Olin 2016 kevadel lõpetanud põhikooli ning tuleviku suhtes otsustasin valida kutsekooli. Esmalt oli ees aga suvi. Sel perioodil toimus minu peas midagi imelikku, hakkasin ilmselt väga veidralt käituma ja ka veidralt kõigesse suhtuma. Seda, et ma nii palju muutusin, märkasid ka mu vanemad, olgugi, et olin juba väiksest peale selline teistsugune ja mässumeelne hing. Aga see, mis toimus, oli nende jaokski kummaline.

Kõik sai alguse siis, kui tutvusin kodukandist ühe neiuga. Ma olin sel ajal alles 16-aastane poisiklutt, kellel veri vemmeldas ja oli vaja igal pool tsirkust korraldada. Üritasin tema jaoks leida võimalikult palju aega ja kogu aeg koos olla. Temaga koos olles tutvusin uute inimestega ning sellel perioodil hakkasin jooma ka kanget alkoholi. Samuti sai alguse kodust ära olemine, koduste tööde tegemata jätmine ja muu selline.

Mäletan seda päeva, kui ma enam koju ma ei ilmunud, miskipärast nii eredalt. See oli esimene september. Algamas oli uus kooliaasta. Kodust hommikul minnes olin õnnelik. Uus kool, uued inimesed, üleüldiselt kõik uus. Käisin aktusel ära, tutvusin oma klassijuhatajaga jne.

Lõpuks kui see läbi sai, käisin kiirelt poest läbi, lasin endale suitsu osta ning mõne pudeli ka märjukest. Teekond oli mul juba peas teada, kuhu ma lähen. Eks ikka enda neiukese juurde. Ema teadis peast, mis kell mul buss tuleb ja mis kell ma umbes peaksin kodus olema. Hoidsin telefoni senikaua sees kuni, jõudsin sõpradega neiu kodu lähedusse. Saime kokku, suur armastus oli jälle üleval ja muud sellist. Lülitasin telefoni välja, kuna ma ei viitsinud tol hetkel mitte mingi hinna eest kuulata ema vingumist ja karjumist.

Pärast seda päeva vallandusid minus vaba inimese emotsioonid. Kõik tundus minu jaoks tol hetkel lihtne ja riskivaba. Ma ei jõudnud mitmeid päevi koju.

Ma ei jõudnud mitmeid päevi koju.

Ööbida sain neiu tuttava juures, kes ei tundnud isegi huvi, miks ma koju ei lähe. Tal oli savi sellest. Nii algas mul justkui hulkuri elu. Ma ei saanud muidugi kurta millegi üle, kuna kõik mida ma vajasin, sain ma ka. Olin koduste jaoks teadmata kadunud umbes nädal.

Siis otsustasin telefoni sisse lülitada, et huvi pärast vaadata, mis mujal toimub. Sõnumeid tuli ulmeliselt sisse. Ei jõudnud lugedagi, mida kõike pereliikmed mulle saatnud olid. Muidugi prooviti ka Facebooki abil minuga ühendust saada (seegi ei õnnestunud). Lõpuks, kui minu tädi hakkas uurima, et miks ma siiski koju ei taha minna, suutsin mingil määral oma hoolega varjatud saladuse esile tuua.

Ma ei saanud kasuisaga läbi, ta kasutas alatasa minu peal füüsilist vägivalda. Tahtsin sellest eemale saada. Teadsin, et keegi ei tahtnud mind niikuinii uskuda. Arvasingi, et olen selles maailmas oma probleemidega üksi. Olin sel hetkel nii nõrk ja vaimselt olin ka nii läbi, et laulsin välja, kus pesitsesin. Mul polnud aimugi, et tädi sellest mu kasuisale teada annab.

Järgmisel päeval oli kasuisa nagu püssikuul pärast tööpäeva minu pesitsemiskoha juures. Jalutasin just selle tuttavaga tema kodu sissesõiduteel, kui nägin väga tuttavat valget autot meie poole kihutamas. Mina teadsin, kes see oli. Jooksin kiirelt metsa peitu, ei vaadanud kordagi selja taha. Ainult jooksin.

Minu sees pulbitses segadus ja hirm — mis ma edasi teen.

Lõpuks jäin kuskil kivide juures seisma ning kuulatasin, kas keegi kuskilt tuleb. Ainus, mida kuulsin oli see, kuidas mu kasuisa karjus ja vaidles mu tuttavaga minu teemal. Lõpuks ta loobus ja kihutas vihasena minema. Minu sees pulbitses segadus ja hirm — mis ma edasi teen.

Sama päeva õhtul tulid tuttava vanemad koju. Nad olid sellised vana aja inimesed ja tegelesid oma asjadega. Neid minu probleemid ei huvitanud. Nende jaoks oli oluline, et oleks suits olemas ja alkohol, mida juua. Läks umbes tunnike-kaks mööda, kuniks sõitis hoovi üks tumesinine auto. Tuli välja, et see oli mu uue tuttava isa sõber, kes on samas kohas tööl, kus mu kasuisagi. See mees üritas mind autosse saada, et seal rääkida. Aga aimasin, et see ei tõota head. Keeldusin ning lõpuks rääkisime maja juures oleval kiigel.

Kartusetunne mu sees oli meeletu.

Selgitasin talle oma olukorra lahti ning ta tegi minu jaoks justkui nägu, et mõistab mind. Sel hetkel kui vestlesin temaga, tagus süda mul väga kiirelt ning higistasin jubedalt. Kartusetunne mu sees oli meeletu. Peale meie vestlust sõitis ta minema ning ma ei kohtunud temaga enam.

Paar päeva oli vaikus. Varsti sain aga telefonikõne. Võõras number helistas, mõtlesin, et kas võtan vastu või mitte. Lõpuks võtsin. See oli mu kodukandi lastekaitsetöötaja. Küsis rahulikul ja malbel toonil, kuidas mul läheb ja kas ma oleksin nõus temaga vestlema. Vastasin jaatavalt. Hakkasin ise ka sel hetkel tajuma, et pean kuidagi oma olukorrale lahenduse saama ju. Et ma ei saa jääda lõpuni kuskile metsade vahele jooksma ega ennast varjama.

Järgmisel päeval tuli ta mulle järgi. Ta viis mind vallamajja ühte ruumi, kus andis mulle süüa ja juua ning pärast seda vestlesime. Temaga vesteldes tundsin, et tema on see inimene, kes saabki mulle abi osutada, et ma poleks nii üksi. Mulle meeldis lastekaitsetöötajaga suhelda. Ta oli nii hea rahulik, üritas igas halvas asjas leida midagi positiivset. Rääkisin oma loo talle ära ning ta esitas vahepeal ka küsimusi. Rääkisin kõigest ning peale meie vestlust palus ta mul mõnda aega seal ruumis oodata. Tal oli kokku lepitud ka vastlus minu vanematega.

Pärast vanematega vestlemist tuli lastekaitse sinna ruumi, kus ma ootasin. Ta rääkis mulle, kuhu ma saan mõneks ajaks minna. Aga selle jaoks pean koolist läbi käima ja andma endast kõik, et ma saaks uuesti õppetööga alustada. Polnud ma ju koolis käinud ligemale 2,5 nädalat. Läksime esmajoones koos kutsekooli direktori juurde. Rääkisime mõlemad, mis minuga toimus ja juhtus ning ma vabandasin ka. Direktor muidugi õnnelik ei olnud, aga sai minust aru ja tuli mulle vastu ning andis siiski võimaluse taas seal koolis õppima asuda. Peale koolis käimist läksime läbi ka kodust, et saaksin puhtad riided ja kooliasjad võtta.

Minu elukohaks sai sel hetkel lastekodu. Harjumatu oli, inimesed seal olid nii siirad ja abivalmid, et see oli minu jaoks kummaline. Ei osanud kuidagi käituda.

Sisemuses olin ikka segaduses.

Leppisime lastekaitsetöötajaga kokku, et oleme igapäevaselt suhtluses ja et hoian teda kursis, kuidas mul läheb. Nii tegingi. Kõik hakkas justkui laabuma. Aga sisemuses olin ikka segaduses. Ei osanud n-ö kainena mõelda. Elasin seal umbes ühe nädala, kui ühe koolipäeva lõpus tuli lastekaitsetöötaja mulle külla ning ütles, et sai mulle koha minu kooli ühikasse. Seal oleks mul oma tuba ning saaksin korralikult koolis käia ja ilusti jalad alla. Ühikasse minnes käisime koos poes, et osta mulle vajalikud asjad ühikasse. Olin üllatunud, et ta mind nii palju aitab. Peale poeskäiku viis lastekaitsetöötaja mind ühikasse ja aitas mul asjad kõik sisse viia. Pärast seda vestlesime veel.

Lastekaitsetöötaja sai mulle aja haiglasse, kus pidin olema kaks nädalat. Ega see uudis mulle ei meeldinud, aga ta tegi mulle selgeks, et mul on vaja abi. Käisingi umbes nädalake koolis ja siis oligi minek. Haiglast välja saades tuli ta mulle järgi, viis mu ühikasse tagasi. Sain tema juuresolekul kokku ka oma perekonnaga, mida ma ootasin pärtas kõike toimunut kõige rohkem. Saime perega vihast üle ning andsime üksteisele andeks.

Sellise lastekaitsetöötaja olemasolul sain endale turvatunde ning samas ka isiku, kellega tekkis väga hea kontakt, kes alati ootas mu kõnet, kuulamaks kuidas mul läheb ja milline on mu areng.

Tagantjärgi mõtlen, et läbielatu õpetas mulle nii palju asju, mida hoian tänaseni oma südames.

Kas Sinul on samuti olnud kokkupuude lastekaitsega? Jaga oma kogemust www.lastekaitselugu.ee!

Vastuseid kasutatakse magistritöö valmimise eesmärgil, millega pärast kõik huvilised samal veebilehel tutvuda saavad! Uurimuse tulemusena selgitatakse välja, mis lastekaitsetöös praegu toimib ning mida tuleks muuta!

Küsimustik on aktiivne kuni 15. märts. Sinu anonüümsus on kindlustatud — vastuseid ei saa seostada Sinuga, kuid see annab võimaluse Sinu kogemusest õppida!

Lapsed, vanemad või teised lähedased, kes on isiklikus elus kokku puutunud lastekaitsega, omavad kogemust ning näevad lastekaitsetööd teisiti, kui ametnikud.