Kui laps pole saanud küllaldaselt tunnustavat tagasisidet oma tegudele ega kinnitust sellele, et ta ise, lihtsalt oma olemasoluga, väärib armastust ja hoolimist, võib juhtuda, et mingil hetkel võtab ta vastu otsuse vabaneda teda painavast alaväärsustundest. Ta otsustab kogu oma energia rakendada enese täiuslikuks muutmisele, et enam mitte kunagi ei peaks tundma põletavat häbi toimetulematuse tõttu. Nii saavadki põhi­kriteeriumiks veatud tulemused, täiuslikud sajal juhul sajast. Juba siin on näha nõiaringi algeid – kuidas perfektsionist ka ei püüaks, ta sees oleks kui paha vaim, kes korrutab kahjurõõmsalt: sa pole piisavalt hea! Iseennast halvustav ja piitsutav sise­kõne on üks neid käitumisi, mis järjekindlalt meie saavutusvõimet õõnestavad, kuigi pealtnäha teeme seda ju vastu­pidisel eesmärgil.

Pikemalt loe sellest, kuidas täiuseihalus lapse elu täiskasvanuks saamise teel vormib, SIIT!

Jaga
Kommentaarid