Tõepoolest, läks mööda vaid umbes minut ja mu telefon oli punane. Helistati, saadeti sõnumeid kirju jne. Appikene! Sinu lapse koolis on koroonaviiruse juhtum! Huvitav, et mitte kunagi enne pole sellise paanika osaliseks saanud, kui mõnel lapsel 900 õpilase seast seal koolis avastatakse näiteks gripp või tuulerõuged vms.

Mina olen üks nendest lapsevanematest, kes ei muretse sellepärast absoluutselt, et selline juhtum seal koolis avastati. Muideks, kindlasti on nakatunuid veelgi, kohe päris kindlasti. Miks ma peaksin paanitsema rohkem kui näiteks gripi juhtumi vms puhul?

Ilmselgelt olen ma antud teemaga ennast kurssi viinud juba mõnda aega tagasi. Ja olles lugenud arvatavasti rohkemgi, kui keskmine uudistetarbija selle kohta, olen andnud ka isikliku hinnangu olukorrale - leian, et minu sisetunne, et paanikaga pole vaja kaasa minna, on õigustatud.
Mul on kodus peale kooliealise lapse ka alla aastane tütar, nad mängivad iga päev koos, nad ju kasvavad kallistades ja teineteisega naljatledes. Ja ikka puudub mul see suur hirm... Mina võtan seda nii, et kui mu lapsed tarbivad iga päev rakule omast mineraalidega vett, võtavad probiootikume ja vitamiine (mõistlikus koguses ja mitte alati ka iga päev), siis peaks mu laste immuunsusega tegelikult kõik korras olema.
Miks ma peaksin muretsema nii väga ette, kui seda asja veel ei ole? Ja mis saab siis, kui peakski olema, et mu lapsel on see viirus? Mis siis ikka saab, sama asi nagu kõikide viiruste puhul. Annan talle meie kodus olevaid häid tervist ja immuunsust toetavaid preparaate ja järelikult peabki lihtsalt asja üle elama ja ongi korras.
Huvitav lähenemine on ka see, et me eemaldame õpilased koolist kaheks nädalaks, keelame neil minna huviringidesse jne. Kuid sellest pole räägitad, kas nende laste vanemad ja õed ning vennad ja muud pereliikmed siis ka ei tohi kuskile minna? Poodi näiteks? Sest kui nemad tohivad, siis laste eemaldamine koolist kaheks nädalaks ei aita ju mitte midagi. Või kui riik näeb, et on suur risk, miks me siis ei saa kohe nende 900 lapsega minna testi tegema, et juba eos teaksime, kas ja kellel see viirus on või ei ole?
Siin on vist küsimus rahas, eksole? Või siis süsteemis? Või siis milleski muus, selles, et me ei tea tegelikult mida teha või kuidas reageerida?
Kristiine Gümnaasiumi "koroonaviiruse kooli" (jah, juba on hüüdnimi pandud) lapsevanemana näen ma ka kooli lastevanemate vahel toimuva suhtluse kirju. Need on suhteliselt ründavad ja paanilised. Rahunege, ütleksin ma kõigile. Ei ole ju mõtet paanikat külvata. Hetkel on lasteaedades massiliselt liikvel tuulerõuged. No kas sellest tehakse selline paanika? Pole ju ka otseselt ravi neilegi. Tulebki läbi põdeda, kui juba kord saanud.

Ühesõnaga, saadan lapse maale ja las siis saab 2 nädalat puhkust. Uudiseid ei luba vaadata, sest enamuse ajast inimesed ikka mõtlevad ennast haigeks pea kaudu ja sealsamas sünnib ka paanika. Hoidkem meel rõõmus ja positiivne. Tuleb hoida immuunsus tugevana ja pidada hoolt oma hügieeni eest. Siis oleme vastupidavad.

See on minu ja minu pere isiklik arvamus ja kindlasti on neid arvamusi erinevaid. Igaüks elabki siin elus oma tõdede järgi. Ja rahu ainult rahu.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena