Kuidas aga sellises preguse eluga kaasnevas segasummasuvilas töö tehtud saada? Uneaega jagub heal juhul päeval kaheks tunniks, kuid tööpäevad on ju mitu korda pikemad.

Mida siis teha?

Õnneks kirjutasin ma märtsi Pere ja Kodu numbrisse pika artikli sellest (artikkel soovitustega SIIN!), mida 1-3aastaste lastega tubaselt teha. Kohe võtan isegi selle uuesti ette — vast pooled soovitused on niisugused, mida saab rakendada ka selliselt, et ise tööd saan teha. Õnneks on mul ka Härra kodus ning nii saan aeg-ajalt ikkagi arvutiga teise tuppa pageda. Teoorias. Nimelt peame minu kodukontori korral viiekesi kõik ühise kodu pinnale end ära mahtuma — kontorituba meil eraldi pole ning paraku ka seinad ei ole just kõige helipidavamad. Lisaks teab kahepoolene Kutt väga hästi, millise ukse tagant mind otsida, kui ma rohkem kui kaheks sekundiks ära kaon. Ei ole ka aastane Tirts sellest oskusest väga kaugel. Ja kui ta abi vajab, siis kaheteistkümnene Preili ikka aitab ju beebiõe hädast välja, eks…

Mu esimene kodukontori päev nägi välja selline

Hommikul ärkasime kõik õhinal, et mis meid ees ootab — riiklik eriolukord ikkagi. Natuke isegi põnev. Tegin kohvi ja hommikusöögi. Kuna kellelgi otseselt kiiret kuhugi polnud (ei lasteaeda, ei kooli…), siis teadagi venis hommikusöök pikemaks, kui see tavapäraselt oleks olnud. Vaatasime hommikused tähtsad uudised ja arutasime neid mehega natuke. Vahepeal avastas Preili, et eKool on maas ja ei saagi kooliasju kohe ette võtta.

Mingi aeg mõtlesin (!) tööle hakata, kuid kuna Kutt ja Tirts olid selleks ajaks juba korraliku segaduse köögis ja elutoas jõudnud tekitada, hakkas mul Härrast kahju — ei pea ta seda kõike ju üksi klattima, kui ma ka kodus olen. Koristame kähku ära ja seejärel hakkan ma tööd tegema! Vahepeal sai kell juba kümme ning Kutt ja Tirts suundusid oma tuppa mängima, Preili uuesti eKooli tsekkama. Mina arvasin, et täpselt paras aeg on tööarvuti avada. Sain vaevalt oma läpaka kotist välja võtta, kui minu käest haaras kinni Kutt — emme, emme, tule! Kuhu ma tulen? Mine ikka mängi oma toas edasi, väike õde ka ootab! Eiiii, emme, tule appi! Okei, ma ainult korraks vaatan, mis teda vaevab.. ainult korraks.

Lasin siis poisil end mängutuppa kaasa tirida. Ta tahtis, et talle ülemiselt riiulilt ühe kindla raamatu annaksin. Andsin ja sättisin minekule, kui ta jõllitas mind oma vasikasilmadega ja anus, et seda raamatut temaga koos vaataksin. Pakkusin, et issi võiks seda teha, kuid laps oli otsusekindel — issi mängigu hoopis Tirtsuga ja raamatut tahab ta just minuga vaadata!

Nojah.. mis see üks raamat ikka teeb, viisteist minutit. Nagunii olin juba üle tunni oma tööpäevast kaotanud, kannatab veerand veel. Lugesime kõik pildid koos kokku ja arutasime, mida teevad kuu ja tähed ning millal keegi kooli läheb, kui saabus raamatu tagumine kaas. Jess!

Saabus päästja Härra, kes otsustas kõikseemehe õue jalutama viia. Muidugi on kahe lapse korraga riidesse panek paras ettevõtmine ning kuna ma teadsin, et neid õue saates saan ise töölainele suunduda, tormasin kiirel sammul Härrale appi — kähku kõik riidesse! Noh, kuigi kähku see kõik muidugi ei käinud, sest igaühel on midagi riietamise vastu vaielda, mõni pidi pissil käima ja teisel tuli mähe vahetada. Kellegi üks kinnas oli kadunud ja kellelegi ei sobinud need saapad, mida talle pakuti. Kõigest kakskümmend minutit hiljem lükkasin nad siiski uksest välja — Preili lükkasin ka järgi, et aitaks õues kellelgi käest hoida selle asemel, et mind töötegemisel segada. eKool polnud endiselt veel taastunud.

Huhh! Kell on üksteist ja ma saan lõpuks tööle hakata!

Logisin arvutisse ja küsisin kolleegidelt, kuidas neil läheb — endal jube piinlik, et kogu hommik nii kaua aega oli võtnud. Kiirelt sain teada, et teistel polnud palju paremini läinud — oleksin võinud seda muidugi aimata, meil Peres ja Kodus on ju kõikidel lapsed! See teadmine rahustas natuke ning lubasime kõik, et nüüd oleme selle võrra lihtsalt produktiivsemad. Vähemalt anname endast parima, et see nii oleks.

Võtsin siis oma tööasjad ette ja reaalselt kolm minutit hiljem kuulsin trepikojast ilget trampimist ja laste mulinat. ISSAND, miks nad juba tuppa tulevad? Alles ju läksid! Pilku kellale visates mõistsin, et tegelikkuses käisid nad siiski pea tunni — aeg näitas lõunat. Kus see tund küll kadus? Tööd küll ei jõudnud teha…

Pool tundi tralli, lapsed söönud, riided ringi vahetatud ja magama saadetud. Ajee, ma olen päästetud! Vaevu jõudsin teetassiga arvuti taha istuda, kui minu ette ilmus Preili — emme, kas sul traagelniiti on? Misasi on traagelniit? Jah, on küll.. mine vaata, seal õmbluskapis. Viis minutit hiljem küsib ta mu käest mingeid küsimusi traageldamise ja kangalõikamise kohta. Ma põrnitsen teda pilgul, mida ta väga hästi tunneb, ning tõmbub kiirelt oma tuppa. Ma avan uuesti tööasjad. Härra hakkab mingeid koroonauudiseid vaatama ja muidugi mind huvitavad need ka… jään kuulama. Kolleegid kommenteerivad ühises vestluses sama uudist ja me arutleme selle üle natuke. Kuum teema ikkagi, kõiki huvitab!

Kell on kaks läbi, kui ütlen endale, et tegelikult pean siiski ühe tööasja täna tehtud saama, vähemalt ühe!

Panen kõik uudised kinni, avan tööasjad… ja ärkab Kutt. Härra vaatab mind kaastundlikul pilgul ja soovitab magamistuppa pageda. Võtan teda kuulda, haaran oma arvuti ja lähen, panen ukse vahepealt kinni. Kahe minuti pärast kuulen Kuti nuttu, kes lõi end kuhugi vastu ära või sõitis ise oma autoga üle varba, ma ei saagi täpselt aru. Proovin seda ignoreerida, kuid siis ärkab Tirts. Härra läheb teda rõdult päästma, kui Kutt tuleb minult valusale varbale lohutust otsima. Tunnen natuke aega lapsele kaasa ja sealt edasi tunnen juba endale kaasa. Kell on ilmselgelt liiga palju, ma pole mitte midagi tehtud saanud. Panen arvuti kinni, astun tagasi elutuppa. Sellal kui Kutt vaatab multasid ja Härra laob teises toas Tirtsuga legodest torni, saadan telefonist paar töömeili.

Okei, täna oli esimene selline päev, kõikidel oli raske. Olukord on uus, kõik alles harjuvad ja tööandjagi ilmselt andestab. Homme oleme kõik targemad, luban endale, ning hakkan õhtusööki tegema. Kell on pool viis.