Moodsa ema argipäeva absurd ja ilu

Kristiina on naine, kellest võngub ebamaist hõngu. Oma üdini naiseliku oleku ja luuletajaametiga ei kuulukski ta justkui tänapäeva. Ometi on tema loodud tekstidel vägi, mis sunnib inimesi endale ausalt otsa vaatama.

Kristiina peab end feministiks ja on tänulik kõikidele naisõiguslastele, tänu kelle visadusele saavad naised nautida valimisõigust ja vabadust, vähemalt lääne ühiskonnas. Samas on ta vägagi teadlik feminismi varju­poolest: ärahirmutatud meestest, kes ei julge enam olla džentelmenlikud ja hoolivad. Kristiina jaoks on sugupooled võimas ürglooduslik nähtus, mida lihtsalt pole võimalik kaotada. Oluline on, et isad tunneksid end tähtsalt isade ja emad emadena, mehed meeste ja naised naistena, samas üksteist inimesena austades.

Oma lapsi tundma õppides on ta pidanud ümber hindama ka uskumuse, et poegi ja tütreid saab kasvatada ühtmoodi. Tegelikult on nii palju asju, mis tulevad sooga kaasa. “Ma ei saa öelda, et oleks ise neid poisi ja tüdruku raamidesse surunud. See on mingi loomu­pärane kutse ikka,” mõtiskleb ta.

Seda, et peres on kasvamas tulevane mees ja naine, teadvustab Kristiina samuti. Samas leiab ta