Kardan, et abikaasa toob töölt kaasa viiruse ja mina pean siis nakkusega sünnitama minema

On nii palju uudiseid ja muudatusi selle kohta, kuidas praegu rasedust jälgitatakse ja mismoodi sünnitatakse, et olen lausa tänulik, et minu rasedus on juba lõpusirgel ja saan minna loetud päevade pärast sünnitama.

Kui eelmise nädala lõpp pani muret tundma esimese trimestri rasedate pärast, siis nüüdseks on teada, et kõik saavad ühe korraliku vereanalüüsi anda ning saavad teada, kas on loote väärarenguriske või mitte.

Veidike imelik siiski- et UH tegemine pole ohutu, aga samas vereproovi võtmine on? Või on asi kestvuses? Mu esimese trimestri ultraheli kestis 15 minutit. Selle aja jooksul oli kõik vajalikud punktid üle vaadatud ja info olemas, et laps tuleb terve.
LA uuring kestis sama kaua ning siis sai teada, et beebiga on kõik korras jätkuvalt ja öeldi ka sugu.
Diabeediriski tõttu peaks mul tulema lisaks üks ultraheli, et vaadata, kas laps on kasvanud nagu peab või tuleb sekkuda. Selle kohta aga ütles ämmaemand, et ilmselt seda ei tehta. Vähemalt on teada, et üks visiit ootab mind ees günekoloogile ja siis kõik muu läheb tühistamisele kuni sünnituseni.

Ma loodan siiralt, et visiit günekoloogi juurde toimub ka päriselt, sest ämmaemanda visiit toimus mul läbi telefoni ja seega alates veebruarist pole ma arstiga kokku saanud. Kas see paneb mind muretsema? Ei. Laps liigutab usinasti ja regulaarselt, enesetunne on hea ning sisetunne samuti. Olen juba eelnevalt saanud kinnitust, et temaga on kõik hästi. Diabeediriski tõttu seal lisaultrahelis nad vaataks vaid, kas on kosunud nii nagu peab. Seda saavad nad teha tinglikult ka katsudes mu kõhtu ja emakapõhjakõrgust mõõtes. Aga ma võin juba praegu öelda, et laps kasvab, sest teatud asendites on kopsud nii kokku surutud, et õudne kohe. Samuti tunnen, et laps on ka omadega kõrgemal. Nt lamades on ta mul jalgadega päris vastu diafragmat, kuigi pea on ilusasti juba õiges asendis.

Enesetunne on normaalne ja kuna töötan kodus praegu, siis ei muretse ka sotsiaalse kontakti tõttu. Samamoodi jätsin lapse lasteaiast koduseks, et minimeerida riski koju haigus tuua ning mullegi üllatuslikult on meil päris tore. Tegevused on planeeritud, päevakava samuti ning laps suudab kenasti mängida oma legode või barbidega, kui mul juhtub olema töisem hetk.

Kõige rohkem paneb mind aga muretsema see, et äkki siiski abikaasa toob haiguse koju? Okej, loll mure. Ilmselt jõuaksin seda põdeda rahus enne sünnitama minemist kui see peaks tulema, sest mõte sellest, et koroonahaige sünnitaja puhul eraldatakse laps emast 14 päevaks on minu jaoks midagi sellist, mis südame alt kinni poob. Loodan, et mitte üks sünnitaja ei pea seda kogema! Kui sellest lugesin, siis esimene mõte oli küll, et mina endast oma beebit eraldada ei lase, aga seejärel mõtlesin, et ta on ju olnud minu sees kõik need kuud. Kõik see, mis on toimunud, on tema nimel ja kuidas ma seaksin ta tervise ohtu?

Jah, statistiliselt on 0-10a suremine 0,2%, aga ma ei taha teada, kas ka tema sinna 0,2 sisse mahub või mitte.