Eestlanna Milanost: elame perega otse epitsentris, anname endast kõik, et terveks jääda

26-aastane lasteaiaõpetaja Mari Härma elab Milanos koos abikaasa Aleksi ja tütre Lindaga. Pere korter asub otse koroonaviiruse epitsentris. "On olnud päevi, kus halbu uudiseid on korraga nii palju, et isegi voodist on raske tõusta," ütleb Mari.

Muidugi käis märtsi alguses peast läbi mõte, et tulla koju Eestisse, aga samas ei tundunud mõistlik tulla lapsega läbi lennujaamade. Hiljem kuuldes, et Bergamo lennujaamast tulnud eestlased said viiruse just lennukist kaasa, olen tänulik, et usaldasin oma sisetunnet.

Reaalsus on see, et oleme juba 8. märtsist koduses karantiinis. Milaanosse jõudis koroonaviirus juba veebruari lõpus, vaid päevadega läks olukord tõsiseks. Kui esimeste surmajuhtumite ajal nimetati viiruse ohvreid nimeliselt ja räägiti neist pikemalt uudistes, siis nüüdseks on kujunenud rituaal — igal õhtul öeldakse päevastatistika müstiliselt kõrgete anonüümsete surnute numbritega. Seda, et nende numbrite (600, 700, 800, 900 ohvrit päevas) taga on kellegi lähedased ja kallid inimesed, on liiga raske ette kujutada.

Surevad inimesed Itaalia haiglates ilma, et neil oleks perekond kõrval, kes saaks neid toetada või hüvasti jätta. Samuti ei toimu matuseid, kuna riigis on keelatud igasugused koosviibimised. Inimesed jäävad ilma pereliikmetest, jäävad ilma võimalusest leinata lähedaste seltsis. Läbi uudiste näeme kaadreid, kus Bergamost viiakse surnud inimesi ära sõjaväeveokites. Arstid ja meditsiinitöötajad annavad endast iga päev kõik, et võimalikult palju patsiente aidata. Samal ajal ise tuues ohvriks võimaluse viibida koos oma peredega või näha enda lapsi, kuna see on risk, mida nad ei võta.

Me ei ole kordagi teinud paaniliselt suurt ostlemist aga meil on kõrvale pandud piisavalt pastat, oliivõli, kaunviljad konservis ja kohvi, nii et kui vaja, saame paar nädalat kodus hakkama...