Koolis mitte keegi ei teadnud, mis mul kodus toimub. Kellelgi polnud aimugi, kuidas ma kodu kartsin

"Loodan, et minu lugu näitab neile, kellel samasugused läbielamised, et te ei ole üksi. Mina tundsin ennast terve elu üksi, väärtusetult, eemaletõugatuna. See tegi mu outsideriks igas seltskonnas. Oleksin teinud video, aga häbi oleks kaamera ees nutta," ütleb noor Eesti mees enda valusat lapsepõlvelugu jagades.

Tänaseks olen ma täpselt sama vana, kui ema mees, kes minu vastu esimest korda kätt tõstis, kui olin kõigest 6-7 aastane.

Ma ei olnud palju emaga, kui üles kasvasin. Elasin lapsena osa ajast vanaemade juures, kuna ema sai mu üsna varakult ja pidi leidma viise, kuidas hakkama saada. Isa läks tööle, kui olin 2-4 aastane (ei mäleta täpset aega) ja kunagi enam tagasi ei tulnud.
Ema korrutas aastaid, et isa on tööl. Alles siis sain teada, et isa ei tule enam tagasi, kui ema uue mehega mu Tallinnas vastu võttis, mitu aastat hiljem. Siis ma olin juba 6-7. Siis sain ka esimest korda peksa. Elasime sel ajal Nõmmel onu juures. Läksime onupojaga õue, kuigi mu ema oli keelanud. Ta sai teada, sest kummikud olid ikka veel vett täis. Kui olin 8-9, mu kasuvend Martin varastas emalt rahakotist 500 krooni. Mina sain peksa ja seisin mitu tundi nurgas sellepärast, et ma olen vanem vend. Iga kord, kui ma kuulsin karjumise algust ja tundsin paanikahoogu eesootava kolkimise ees, on mälestustes pilt must.

Veetsin pool lapsepõlvest koduarestis.

Veetsin pool lapsepõlvest koduarestis. Peale kooli, kui olin kahe saanud või märkuse (ükskõik, millise — “pinal puudu”, “segab tundi”, mis iganes), olin laua all karjudes “isa palun ära tee, palun ära löö”. Veetsin suurema osa oma lapsepõlve hirmus ema mehe ees, mis tänaseni mind agressiivselt kummitab, tekitab ärevust ja ei lase nii mõnedki ööd magada. See kõik oli praktiliselt igapäevane. Neid juhtumeid on nii palju — kuidas kasuisa mind juustest kinni võttis ja peaga vastu seina lõi või ema mind välja viskas kodust ja ma vihmaga rämbi all magasin. Kas ma olin probleemne laps? Jah, aga see probleem algas 6-7 aastaselt, kui nad hakkasid minu vastu kätt tõstma, mõlemad.

Tänaseks olen kahekümne viie aastane ja võpatan iga kord, kui mu tüdruksõber teeb vähegi järsema liigutuse. Küsige ükskõik, missuguselt sõbralt või naiselt, kellega kauem koos olen olnud — kõik kinnitavad seda. Kõik ütlevad: “Ma ei kavatse lüüa sind, miks sa kardad?”

Võpatan iga kord, kui mu tüdruksõber teeb vähegi järsema liigutuse.

See on tänaseks refleks. Läksin poksitrenni ainult selleks, et sellest probleemist vabaneda, aga lõpuni ei saa sellest lahti ikka veel. See kõik oli igapäevane. Iga päev tulime vennaga koolist koju ja ootasime ärevuse ja hirmuga, kuni ema mees või ema tuleb koju. Mida vanemaks sain, seda kõvemaks läksid meetmed. Füüsilise vägivalla kõrval — mida ta pidevalt noomituseks kasutas ükskõik, millise probleemi lahendamiseks, kus ma talle ette jäin — ta ka pidevalt mõnitas mind ja alavääristas igat minu unistust, minu soovi teha midagi või mind kui isiksust.

Ma ei kujuta tänaseks päevaks ette, et ma võtaks 8aastase käest kinni, tiriks tema tuppa, virutaks ta üle toa nii kaugele, et jõuaks rihma pealt ära võtta enne, kui ta kuskile jõuab minna. Iga probleemi lahendus oli rusikas, rihm, vits, juhe, juustest tirimine või vanemaks saades kägistamine ning rusikaga näkku löömine.
Kui olin ligi 10aastane, tuli mulle kallale ühe klassivenna ema. Õpetajad ja õpilased seisid ringis ning vaatasid, kuidas täiskasvanud naine lööb mulle küüned kõrri ja peksab rusikaga näkku. Mitte keegi ei teinud midagi. Õpetaja viskas mu nutmise pärast verise kõriga peale seda klassist välja, kuigi nägi olukorda pealt. Ma olin 10, ma ei teadnud kuhu pöörduda või kellega rääkida, kui isegi õpetajad on sellised. Selle olukorra peale sain emalt sõimu, et tema ei saa midagi teha ja pean minema tädi juurde ning temaga haiglasse. (Taustalugu: klassivend valetas emale, et lõin talle 7sentimeetrise haava pähe, kuigi ta kukkus selle kodus. Asi läks politseisse, tegime kõrist pildid ja me “võitsime”, aga kohtusse asi ei jõudnud, kuna mu emal hakkas kahju sellest naisest, kes mind peksis.)

Mu emal hakkas kahju sellest naisest, kes mind peksis.

Kui vahetasin kooli, tegid ühed kutid nalja ja valetasid, et põletasin kellegi koti ära. Hommikul kooli jõudes peksis see kutt, kelle kott põlema pandi, mind põrandal maas mitu minutit. Taaskord seisid õpetajad ja õpilased kõrval ning mitte keegi ei reageerinud. Kui nuttes emale helistasin, sain sõimu ja karjus mu peale, et peab töölt ära tulema nüüd korraks järgi mulle. Kui järgi jõudis ja talle seletasin, kuidas koolivend peksis minuteid jalaga näkku, karjus ema: “Sellepärast kutsusidki mind või?”.

Mäletan, kuidas 11-12 aastaselt hakkasin juukseid kasvatama ja ema mees võttis juustest kinni ning lõi mind peaga vastu seina. Pidevalt jäi talle peotäis juukseid kätte. Lõpuks selle vältimiseks (kuskil 15-16 aastaselt), loobusin juustest ja ostsin endale juukselõikusmasina, et juukseid pidevalt nulli ligi hoida. Mida vanemaks ma sain, seda rohkem hakkasin ma mõnitustele ja alandamiste katsetele vastu ning seda raskemaks läksid karistused ehk seda kõvemaks läksid rusikalöögid ja ta ka kägistas mind kraanikausi kohal kahe käega.

Umbes 13-14aastaselt tekkis mul depressioon. Tahtsin iga päev, et see kõik läbi saaks. Ma tahtsin, et saaks läbi see, kuidas ema mees mind kohtleb ja ema selle kõrval ei tee mitte midagi. Ema lause selle peale “tegele sellega ise, ma ei viitsi.” Tahtsin, et see läbi saaks ja tekkis tunne, et tahan enda elu lõpetada. Ma ei suutnud enam. Igapäevaselt mõtlesin, et ma ei suuda elada.

Keegi ei teadnud, kuidas ma kodu kartsin.

Koolis mitte keegi ei teadnud, mis mul kodus toimub. Keegi ei teadnud, kuidas ma kodu kartsin. Mäletan, kui lugesin raamatut kirjanduse suvetöö parandamiseks öösel vanalinna pargipingi peal 16aastaselt. Keegi ei teadnud, kuidas ma käisin iga päev klapid peas tunnis ja kirjutasin lüürikat tunni kuulamise asemel ja tahtsin surra. Ma ei talunud mõtet, et keegi võib nii minuga käituda. Mu ema vastus minu enesetapumõtetele oli alati: “Sa oled nõrk, ära hala”. Kui ma ütlesin, et ma ei oska või ei saa midagi, siis mu peale karjuti “kas su käed kasvavad persest?”.

Täisealiseks saades tulin ma kaitseväest koju ja sellest ajast mäletan, et emalgi oli huul siniseks löödud ema mehe poolt… detaile ma ei tea, aga tean, et ta virutas mu emale rusikaga näkku. Minu koju jõudes jätkus karjumine ja nähvamine, normaalselt ei suheldud. Tänaseks päevaks on emagi korduvalt öelnud, kui ema mees minuga räägib, et “kas sa normaalselt ei oska temaga rääkida?”, sest igat vestlust ta alustab minuga agressiivse tooniga või koguni karjub. Tänase päevani.

Ema mees tuli tuppa ja karjus mu peale, ma ütlesin vaikselt “dolbajoob”. Selle peale tuli ta mulle rusikatega kallale ja lõi kolm korda lõuahaagi mulle nii kõvasti, kui sai. Ühe löögi lõin vastu ka, aga rohkem ei julgend. Tol hetkel oli mu väikevend 6-7aastane ja karjus kõrval ema mehele: “Palun lõpeta ära, Andres on hea, palun lõpeta!” Sellest hoolimata tuli kasuisa mulle peale ning lõhkus kogu köögimööbli ära minu selga või pähe. Kui ma lõpuks köögis selili olin ja kasuisa oli mu peal, lüües mind rusikaga näkku, astus ema tuppa ja küsis oma mehelt: “Mis siin toimub?” Vastus: “Ta ütles mulle dolbajoob”. Ainus asi, mis ma emalt kuulsin: “Paki asjad kokku ja tõmba nahui siit!” Pärast seda ööbisin ma kuu aega tänaval või sõprade juures.

Läks aastaid mööda ning ma olin andestand ja unustanud. Läksime kõik koos reisile. Iga päev, iga vestluse alguses suhtles ta minuga ikka veel samamoodi, nagu ma oleks 10aastane laps, kes tegi midagi just valesti. Isegi kui küsisin normaalseid uudishimulike küsimusi, kuna olin esimesel reisil elus, nähvati ja karjuti vastu. Koju jõudes hakkasin ma talle lõpuks vastu, kui ta mu peale karjus ja süüdistas milleski. Meil läks sõnavahetuseks ja ma viisin sealt majast asjad ära. Aga seekord julgesin vastu astuda. Selle peale tegi ta midagi sellist, mis võib nüüd mind vangistusse viia. Ta vangistas mind terve lapsepõlve ning nüüd üritab vangistada mind täiskasvanuna, kuna julgesin talle vastu astuda.

Ma elasin terve elu hirmus.

Ma elasin terve elu hirmus, et kui ma sellest kellelegi räägin, siis mu kasuisa annab mulle peksa ja ma saan veel hullemini, kui enne. Isegi siis, kui mu vanemad viisid mind psühholoogi juurde, ma kartsin rääkida psühholoogile. Psühholoog räägib emale sellest ja ma saan õhtul veel hullemini peksa. Aga need päevad, mil ma ei saanud peksa, olid minu jaoks maailma kõige õnnelikumad päevad.

Ma julgustan sind, kes sa oled kodus ja sind koheldakse nagu sa ei oleks midagi väärt, nagu sa oleks väärtusetu, astu ette, räägi enda murest kellelegi. Ära karda teha esimest sammu. Ma tean, mida sa tunned. Ma seisin mitu korda sotsiaalameti või lastekaitse ees ja mõtlesin, et lähen sisse. Seisin seal korduvalt lapsena ja ei julgend siseneda hirmus, mis minu emast saab, sest ma siiski armastan oma ema. Kardan, et äkki olen ikkagi mina alates 7aastasest saadik süüdi milleski ja olen selle ära teeninud. Ma olen sellises vanuses, et peaksin sellest ammu üle olema, aga see siiamaani sööb mind seest. Ma olen justkui ääre peal muutumaks samasuguseks. Aga ma siiski ei suudaks, vaatan ükskõik, millist alla 15aastast last ja mulle ei mahu pähe, kuidas võib nii agressiivne olla nii vägivaldselt LAPSE vastu.

Ma ei jaksa enam.
Pärast kõike, mis on juhtunud viimasel ajal, olen veendunud, et ma pean sellest rääkima. Astuge välja. Astuge välja enda eest. Sa oled väärt. Ma tean, et selle kõrval on end raske armastada, aga sa pead. Sa oled väärtuslik. Sa oled tähtis. Sa oled vajalik. Räägi enda murest, sest keegi kuskil kuulab ja võib sind aidata. See ei ole lõpp.