Tuhanded Eesti lapsed ei hakka rääkima. Hinnatud eripedagoog: sundida vanemaid lihtsalt lapse kõnet ootama, on kuritegelik

„Kahe aasta perearstivisiidil sain nagu puuga pähe. Arsti sõnul pidanuks poeg ütlema vähemalt 50 sõna ja moodustama lihtsaid lauseid. Tema aga tollal vaid lalises,“ meenutab Lilli (33) ehmatust. „Tundsin end nii süüdi! Mida me valesti olime teinud?!“

Ka Laura  märkas poja Kristoferi kõnes mahajäämust siis, kui laps oli kahene. “Perearst kirjutas meile saatekirja, aga ütles, et logopeedi peame ise otsima,” mäletab ta. Ema ei tulnud selle pealegi, et see on üks keerulisemaid ülesandeid. 

Nelja lapse ema Sille hakkas Frantsi arengu pärast muret tundma varakult – poiss õppis kõndima alles poolteiseaastasena ja ühegi tegevuse jaoks tal tähelepanu pikalt ei jagunud. Aeglase arengu pärast käidi läbi mitmeid spetsialiste, kes midagi erakordset ei leidnud. Kui lapsel sõnu eakaaslastega ühel ajal ei tulnud, arvasid vanemad, et küllap needki hilinevad. Sama kinnitas lastearst. Kui Frants oli kahe ja poole aastane, kuid sõnu veel ei öelnud, hakkas mure Sillet siiski painama.

Eripedagoog ja logopeed Ülle Kuusik ütleb välja: laps peaks saama teraapiat enne kolme­aastaseks saamist. Sellel, et osa perearste soovitab vanematel lapse kolme­aastaseks saamiseni kõnet oodata, ei ole vähimatki põhjendust. "Kõne kujunemine on väga oluline selleks, et laps vaimselt eakohaselt areneks." 

Selgub aga, et logopeediaja saamine on suur ja avalik probleem, mida tunneb iga vanem, kelle lapsel kõnega muresid. Püüad või ei püüa, helistad või ei helista, maksad ise või palud haigekassa abi, logopeede lihtsalt pole.