Olen praegu haiglas. Ma ei tea, mis juhtus, aga õhtul hakkasid tuhud pihta, kaks nädalat varem!

Kui ma eelmine nädal kulutasin äärmiselt palju energiat sellele, et olla sünnituseelsel ajal nördinud tühistatud visiitide pärast, ei oleks osanud ma isegi mitte ette näha seda, et loetud tundide pärast tehakse mulle rohkem uuringuid kui vist terves elus kokku.

Ma ei tea, mis juhtus, aga ühel hetkel õhtusel ajal hakkasid tuhud pihta. Mõtlesin endamisi, et see ei saa ju reaalne olla. Paar nädalat ju aega vähemalt ning praegu juba tuhud? Võtsin kiiresti paar tabletti ja viskasin end diivanile. Arvasin ausalt, et küll need valud varsti kaovad, teen õhtusöögi ning lähen rahus magama ära.

Mõni tund hiljem aga olid seni ebaregulaarsed valud muutunud regulaarseteks ning pidin hakkama kasutama hingamistehnikaid, et valud üle hingata. Vaatasin mehele otsa ja ütlesin, et lähen haiglasse. Pean ütlema, et mees ehmatas rohkem kui mina: palusin tal turvahälli autosse viia ja siis laadija kotti pakkida ning oligi minek. Sünnituseks vajalik kraam oli mul juba ammu kotis olemas. Ainus, mille pärast muretsema hakkasin, oli see, et lapsel ei ole veel voodit.

Sõit haiglasse läks libedalt, sest liiklust ei olnud ning kuna olin juba enne uudistest kuulnud, et rasedad peavad Tartus minema Kliinikumi Lunini tänava kaudu, siis polnud ka mingit segadust, kuhu auto parkida. Kuidagi üllatavalt hästi töötas mõistus, peaks mainima. Tavaliselt ma sellistes olukordades ei suuda väga rahulikuks jääda ja hakkan muretsema absurdsete asjade pärast, aga seekord parkisin auto, jalutasin valude vahel haigla kontrollpunkti ja jäin edasisi sündmusi ootama.

Kõndisin sissepääsust läbi ja esimene küsimus oli: kas olen haige. Ütlesin, et olen olnud perega nädalaid karantiinis ning palavikku ega muud ei ole. Mulle pandi näole mask, kontrolliti temperatuuri ja siis toodi ratastool. Oli kohe aru saada, et minust ei ole kõndijat. Kui tavaliselt on Tartu Ülikooli Kliinikum see koht, kus käib vilgas sagimine, siis seekord meenutas see kõik nagu kummituslossi. Koridorid tühjad, vaikne, hüljatud. Saan aru, et eriolukorras ongi kõik haiglad sellised, sest plaanilisi asju ei toimu ju ja kuigi rasedused lõppevad sünnitusega, siis sa ei tea ju kunagi, millal see hetk kätte jõuab.

Samamoodi ehmatasin sünnitusmajja jõudmise pärast minagi. Kaks nädalat on ju veel selle päevani, kus rasedus loetakse täis kantuks ehk 37 nädalat. Praegu sünniks ju siiski veel enneaegne laps. Ma ei suutnud üldse mõelda sellele, et päriselt ka sünnitusvalud käivad ja kui mind lõpuks sünnitusosakonda viidi ja masinad külge pandi, siis muutus asi reaalsuseks. Arst tuli ja seletas, et sünnitegevus on alanud ning nad üritavad võita aega, et laps saaks oma kopse kasvatada. Minu jaoks tähendas see seda, et alustati tabletiraviga, mis peaks võtma maha tuhud ning tehakse kaks süsti lapse kopsude jaoks. Võeti mitmeid analüüse, tehti mitu korda UH ja viidi sünnitustuppa.

Sünnitustoas lamades mõtlesin endamisi, kas see kõik käibki nii? Kas need valud ongi nii teravad? Jah, see ju alles algus, aga ma tõesti ei mäletanud enam, mis tunne oli sünnitada.

....

Nüüd on hommik. Beebi ei ole veel sündinud. Kopsud valmistati ette ja nüüd võtame päeva kaupa. Loodetavasti pean ikka maini vastu.