Naistearstid: kodusünnitus on mitmes mõttes riskantne

Seoses SARS-CoV-2 epideemiaga on enamik sünnitusmaju ajutiselt keelanud tugiisikute osalemise sünnitusel. Ilmselt nii selle rasedate seas ebapopulaarse otsuse kui ka viirusesse nakatumise hirmu tõttu on alates eriolukorra kehtestamisest tõusnud kodusünnituste arv. Kodusünnitusega on seotud mitmed riskid, ütlevad naistearstid ja panevad rasedatele südamele, et kindlasti ei tohi planeerida kodusünnitust ilma sertifitseeritud ämmaemanda abita, kuna selline otsus seab ohtu nii ema kui vastsündinu, lisaks toob see kaasa probleeme lapse dokumentide vormistamisel.

Kodussünnituse riskidest räägivad Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliiniku arst-resident dr Anu-Liis Laar ja sünnitusosakonna juhataja dr Kristel Krunks.

Kodussünnituseks peetakse juba raseduse jälgimise ajal raseda enda soovil kodus planeeritud ja toimunud sünnitust, mil vastsündinu võtab vastu ämmaemand. Eestis on olnud kodusünnituste osakaal suhteliselt väike, jäädes eri aastatel vahemikku 0,04-0,48% kõikidest sünnitustest. Viimastel aastatel on kodusünnituste arv olnud tõusuteel: kui aastal 2018. sündis planeeritult kodus 65 last, siis aastatel 2000.-2002. sündis kodus ainult 5-7 last aastas. Kokku on aastatel 1992.-2018. olnud kodusünnitusi 822, neist 2 kahjuks surnultsündi.

Ka enamikes teistes Euroopa riikides jääb kodusünnituste osakaal üldiselt alla 1%.

Viimase pooleteise sajandi jooksul toimunud arengud meditsiinis ja inimeste elu- ning hügieenitingimustes on oluliselt vähendanud emade ja laste suremust. See on loonud ka arusaama sünnitusest kui suhteliselt ohutust sündmusest nii emale kui lapsele.

Kõiki riske ei tea ette

Naised võivad valida kodusünnituse, kui nad soovida vältida meditsiinilist sekkumist või tunnevad end kodus turvalisemalt. Sünnituse ajal tekkivaid komplikatsioone pole siiski võimalik rasedusaegsete riskide hindamisega täie kindlusega ennustada, ka ligi 30% madala riskiga rasedatest võib esineda mõni ootamatu tüsistus. Ohtlikud on näiteks koorionamnioniit ja mekoniaalsed looteveed — need on olukorrad, mis nõuavad kohest sekkumist ja parimat abi selleks saavad anda haiglad. Platsenta irdumine, nabaväädi väljalangus, sünnitusjärgne verejooks on küll harvad, kuid enamasti ette ennustamatud ning kiiret arstlikku sekkumist vajavad kriitilised olukorrad.

Kodusünnituse ajal on ka lapse seisundit jälgimine üldjuhul piiratud, näiteks lapse südamelöögisegadust saab hinnata perioodilise kuulamisega, kuid haiglas saab lapse seisundist parema ülevaate kardiotokograafia ehk KTG abil. Kahjuks ka kõige raskemad juhud, mil vastsündinu peaks vajama elustamist, on vaid ca 2/3 etteennustatavad raseduse anamneesi ja sünnituse kulu alusel. Tõsi, kodusünnitusel esineb vähem meditsiinilisi sekkumisi, mis on ka üks põhjus, miks osa naisi planeerib kodus sünnitada.

Esmasünnitajatest veerand kuni pool vajavad üleviimist haiglasse

Esmassünnitajal ei ole soovitatav kodusünnitus ja parem on, kui esimene sünnituskogemus saadakse ikkagi haiglas.

Võrreldes haiglas esmakordselt sünnitajaga, on kodusünnitajal oluliselt suurem risk vastsündinupoolseteks komplikatsioonideks, näiteks loote üsasisene hukk, ajukahjustus, vastsündinu surm, mekooniumi aspiratsiooni sündroom, luumurrud, õlavarrepõimiku närvide vigastus. Esmassünnitajatel esineb ka rohkem sünnituse kulu häireid, mistõttu ligi veerand kuni pool naistest vajavad üleviimist haiglasse.

Suurbritannia andmetel on näha, et kui kodusünnitus on hästi integreeritud tervishoiusüsteemi, siis olenemata sünnituskohast, ei tule välja madala riskiga korduvsünnitajate puhul suuri erinevusi lapsel esinevate raskete tüsistuste osas. Risk lapse tervisele oli antud juhul sama suur nii kodus kui ka haiglas sünnitanud naistel.

Kodusünnitusabi osutaja peab olema kvalifitseeritud

Täpsustuseks tuleb lisada, et hea integreeritus tähendab seda, et kodusünnitusabi osutaja, näiteks ämmaemanda, tegevus on sätestatud ja tunnustatud seaduse poolt:

• nad on saanud vastava väljaõppe;
• neil on võimekus organiseerida sünnituse/ravi jätkumine haiglas;
• neile on juurdepääs hästitoimivale kiirabitranspordile;
• neil on võimekus osutada esmaabi ning nad omavad selleks vastavaid vahendeid.

Kindlasti ei tohi planeerida kodusünnitust ilma ämmaemanda abita, kuna selline otsus seab ohtu nii ema kui vastsündinu.

Naistearstidena tunnistame naiste õigust sünnitada kodus, kuid peame siiski turvalisemaks sünnitamist haiglas.

Dr Piret Veeruse kommentaari loe SIIT!

Kindlasti kaasa kodusünnituse tegevusloaga ämmaemand!

Eestis on kodusünnituse tegevusluba kuuel ämmaemandal: Ingrid Kaoküla, Siiri Põllumaa, Häli Viilukas, Raina Laugamets, Siiri Ennika ja Ülle Piiskoppel.

Vaata ka kodusynnitusejuhend.weebly.com ja kodusynnitus.ee.

Tallinna Perekonnaseisuameti juhataja Karin Kask:

Tervishoiuasutuses sündinud laste puhul edastab tervishoiuteenuse osutaja meditsiinilise sünnitõendi andmed koos vastsündinu isikukoodiga rahvastikuregistrile. Kodusünnituse puhul võib väljastada sünnitõendi tervishoiuteenuse osutaja haigla või asutus, millisele on väljastatud kodusünnitusabi tegevusluba.

Seoses eriolukorraga saavad alates 19.03.2020 lapse sündi registreerida e-teenusena portaalis rahvastikuregister.ee nii abielus kui mitteabielus vanemad. E-teenusena ei saa aga sündi registreerida kui laps on sündinud kodus, kuna vastsündinule ei ole antud isikukoodi ning rahvastikuregistris puuduvad andmed meditsiinilise sünnitõendi kohta. Lapse seaduslik esindaja, kas siis abielus vanemate puhul ema või isa ning mitteabielus olevate vanemate puhul mõlemad vanemad, peavad lapsele isikukoodi saamiseks ning sünni registreerimiseks pöörduma perekonnaseisuametisse. Perekonnaseisuametisse tullakse mõnepäevase vastsündinuga, kuna vanemate selgituste kohaselt ilma isikukoodita ei saa lapsele uuringuid teha.

Lahenduseks oleks võimalus, et tervishoiuteenuse osutajad annavad ise isikukoodi kodus sündinud lapsele. Kui ka sünnitõendi andmed sisestataks rahvastikuregistrisse tervishoiuteenuse osutaja, siis laieneksid e-portaali võimalused ka nendele vanematele, kelle laps sünnib kodus. Lahenduse leidmine kuulub siseministeeriumi ja sotsiaalministeeriumi haldusalasse.

6 küsimust ämmaemandale

Vastab Ingrid Kaoküla, OÜ Kodusünnituse ämmaemand, Ämmaemanduskeskuse lektor ja perekooli õpetaja.

1. Kes tohivad kodus sünnitada?

Kodus võib sünnitada naine, kelle rasedust on korralikult jälgitud. Kelle sünnitusega seotud riske on hinnanud ämmaemand ja vajadusel ka naistearst, kes on leidnud, et rasedus on normaalne ja väikse riskiga. Kui on olnud varasemaid rasedusi ja sünnitusi, vaadatakse, kas nende puhul on esinenud olukordi, mis võivad oodatavat sünnitust mõjutada.

Arst või ämmaemand peab veenduma, et kodusünnitust plaanival perel on tõenduspõhist ja tasakaalustatud teavet raseduse ja sünnituse kohta ning kodune keskkond ja sotsiaalne tugivõrgustik toetavad kodusünnitust. Sünnituskoht ei tohi asuda lähimast sünnitusosakonnast kaugemal kui 30 kilomeetrit.

Loomulikult ei saa sünnitada kodus, kui laps sünnib enne­aegsena, ta on tuharseisus, tegemist on kaksikrasedusega, emal või oodataval lapsel on avastatud mõni raske haigus vms.

2. Mis on kodu eelised haigla ees?

Teaduslike uuringute põhjal on planeeritud kodusünnituse eelisteks väiksem vajadus sünnitusabisekkumiste järele, haiglasünnitusest paremad või sellega võrdsed tervisenäitajad nii emal kui lapsel ja emade suurem rahulolu sünnitusega.

3. Milliste riskidega tuleb arvestada?

Kodusünnitus ei erine olemuselt sünnitusosakonnas toimuvast sünnitusest. Naise kehas toimuv ja sünnitaja vajadused on ikka samad. Kui naine tunneb end kodus turvaliselt, on valmistunud kodusünnituseks, tal on toetavad lähedased ja pädev ämmaemand, on tal stressi palju vähem ja hakkavad toimima kodusünnituse eelised.

Et kodus sünnitavad vaid terved naised pärast hästi kulgenud rasedust, esineb siin tõsiseid probleeme harva. Planeeritud kodusünnituse riskid on seotud aeglasema abiga ohuolukordades. Kõiki probleeme pole võimalik ette näha ja seepärast on ämmaemandal kaasas hapniku­balloonid, elustamismaskid, ravimid ja tilgutisüsteemid, et anda vajadusel esmaabi. Raskemate probleemide korral on loomulik, et sünnitus lõpeb sünnitusmajas.

4. Missuguseid ettevalmistusi kodus teha tuleb?

Igas kodus, kus saab elada, saab ka sünnitada. Kodus peaks olema elekter, vesi ja kanalisatsioon. Seal peaks olema soe, võimalus tuulutada ja normaalne puhtus. Oleks hea, kui WC, pesemisvõimalus ja ema voodi oleksid samal korrusel, kus ta sünnitab. Kodu suurus pole oluline.

Ämmaemand külastab kodu enne sünnitust vähemalt korra ja annab soovitused, milliseid ettevalmistusi teha. Kui vanni pole, saab rentida sünnitusbasseini. Paljud pered kasutavad kodus vettesünnituse võimalust. Lisaks beebi riietele ja hooldusvahenditele paneb pere valmis asjad, mis teevad sünnitamise mugavamaks ja pärast koristamise lihtsamaks.

5. Kuidas kodusünnitus kulgeb?

Samal ajal, kui teised sünnitavad pered hakkavad sünnitus­maja poole liikuma, helistavad kodusünnitajad oma ämmaemandale. Saabudes vaatab ämmaemand naise läbi ja teeb koos vanematega sünnitusplaani. Lapse südamelöökide kuulamiseks kasutan tavaliselt elektroonilist doplerit, mõnikord pere soovil ka vanamoodsat puust ämmaemanda stetoskoopi.

Kodusünnitusel teen toiminguid nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Lähtun teadmisest, et igasugune sekkumine peab olema põhjendatud. Viimaste aastate jooksul olen vaid paaril korral pidanud avama looteveepõie ega ole kordagi pidanud tegema lahklihalõiget. Ravimeid (v.a verejooksu tõkestavad ja elustamisega seotud ravimid) kodusünnitusel kasutada ei tohi. Julgustan, lohutan, kiidan, juhendan, silitan, masseerin jms. Reeglina osaleb sünnitusel lisaks ämmaemandale partner, sageli ka sünnitoetaja. Kui peres on suuremaid lapsi, on nemadki tihti sünnituse juures.

6. Mis saab pärast?

Sünnitusjärgne läbivaatus on sarnane sünnitusmajas toimuvaga: kontrollin sünnitusteede terviklikkust ja vajadusel teen õmblusi. Ka kodus ilmale tulevad vastsündinud saavad Apgari hinde ja nad vaadatakse läbi. Lahkun pere juurest, kui olen veendunud, et ema ja lapsega on kõik korras: emme tunneb end hästi, on pesnud ja söönud, laps oskab rinda võtta, on pissinud ja kakanud, ning näen, et pere suudab lapse eest hoolitseda.

Koostan iga sünnituse kohta sünnitusloo. Laen sünnituse ja sünnitusjärgsete koduvisiitide väljavõtted üles e-tervise keskkonda, kust need on kättesaadavad sünnitajale, tema rasedust jälginud ämmaemandale ja perearstile. Sünnitusjärgseid koduvisiite teen üks kuni kolm, sõltuvalt vajadusest. Seejärel annan pere jälgimise üle perearstile.

Sünnitusmaja lastearst vaatab lapse tavaliselt üle 3–7 päeva vanusena. Kodus ei tehta vaktsineerimist ega kuulmise sõeluuringut, seepärast soovitan peredel lastearsti külastada. Selle visiidi korraldab kodusünnituse ämmaemand, registratuurist aega broneerida ei ole võimalik. Kodus sündinud lapsed saavad sünnitõendi, millel pole isikukoodi – viimase saavad nad nimepanekul. Seepärast soovitan peredel nimi varakult valmis mõelda, et saaks lapse esimestel elupäevadel ta sünni perekonnaseisuametis registreerida. Iial ei tea, millal võib tekkida vajadus lapsele analüüse või uuringuid teha, ja selleks peab olema isikukood.