Hästi sürr tunne on. Mõni päev on nii rõhuv ja hirmus olla, selline segu igasugustest erinevatest hirmudest – hirm enda ja teiste tervise pärast, hirm majanduslanguse ja rahalise olukorra pärast, hirm, et see pandeemia ei lõppe kunagi. Nii kurb on mõelda, et selle statistika ja nende numbrite taga on tegelikult päris inimesed, päris lood, päris (elamata) elud. Teine päev jälle võtan end kokku ja sisendan endale, et kõik siin maailmas on mööduv, muretsemine midagi paremaks ei tee ja proovin muudele asjadele keskenduda, pooleliolevaid töid teha, koristada, süüa teha, lastega õppida. Need kolm viimast võtavad tegelikult uskumatult suure osa päevast ära, kui terve pere koguaeg kodus on. Muud nagu ei teekski…

Ja vihma muudkui sajab, juba nädalaid. Inimesel kurb, loodusel pidu.

Viimase nädala jooksul karmistusid liikumispirangud veelgi, jõudsime Itaaliale koroonaga järele, kallas endiselt vihma ja laste koduõpe oli nädala aktuaalseim teema. Aga nüüd hakkas vaheaeg, juuhuu! Lihavõttepühad, mis muidu on totaalne rahvapüha oma igapäevaste rongkäikude, sõna otseses mõttes rahvast pungil tänavate ja kõige sellega… ja nüüd tühjad tänavad. Malaga jaoks on see täiesti uus pühadekogemus — niimoodi “vaikselt” kodus istuda. Ootan juba kõiki neid meeme ja pilte ja videosid, mida genereerima hakatakse.

Olge siis ikka vahvad ja positiivsed edasi ja loodame, et see aeg saab peagi läbi ja neid karantiinipäevikuid ei tule enam palju!

Hispaanias pikendati praeguse seisuga karantiini 26. aprillini.

Marju pere eluga Hispaanias saad kursis olla SIIN!