Milline idioot ma olen! Täielik rongaema! Häbiplekk!

Minu laps polnud valmis selleks, mis toimus. Sellist võistlust ei tohiks ükski laps kunagi pidada. Anna andeks laps, palun vabandust.

Ma võin oma raseduse jagada suures plaanis kolme etappi: esimene etapp oli kui unes kõndimine. Sain just teada oma rasedusest ning olin ametis enese monitoorimisega ja palvetamisega, et beebi jääks alles. Samas tegelesin oma tavapärase eluga, kasvatasin last ning proovisin toime tulla hormoonide ja väsimusega.

Teine etapp oli see, kus tuli välja mu abikaasa kõrvalsuhe. Korraga varises kokku mu maailm. Proovisin olla hea ema, end kokku võtta ning keskenduda tööle ja samas lappida suhet, mis siiani on lombakas. Kui mõelda sellele, siis sündmusest endast on möödas ca 5 kuud ning ma siiani ei usalda oma abikaasat väga, meil puudub korralik intiimsus ja me suhtleme teineteisega konarlikult. Samas näeme mõlemad vaeva, et edasi minna koos. Kaua see olukord kestab?

Kolmas etapp on praegune: kriis. Kriis mitmel erineval tasandil. Peale seda kui ma haiglast välja sain, sain aru, et ma pole üldse valmis lapse sünniks. Pole valmis ei mentaalselt ega füüsiliselt, pole valmis asjade poolest ega ka kodu pole sobiv. Seega keskendusin sellele, et teha valmis end ja kodu.

Minu elu koondus telefoni, unustasin kõik enda ümber. Minu laps, kes sai tähelepanu, pidi korraga hakkama võistlema ema tähelepanu nimel telefoniga. See on võistlus, mida ükski laps ei tohiks kunagi pidada. Ma õigustasin end sellega, et me oleme ju nagunii 24/7 koos, mis tal viga on? Otsigu endale tegevust ja lasku mul olla. Milline idioot ma olen! Täielik rongaema! Häbiplekk!!!!

Ma ei saa sundida kuueaastast olukorda, kus ta peab omadega toime tulema, kuna elu on muutunud. Muutus ju mitte vaid minu elu kriisi tõttu maailmas, muutus ka tema elu. Teda on kistud samuti rutiinist välja. Ta ei näe sõpru. Istub enamasti toas ja nüüd see inimene, kes on ta siia ilma sünnitanud, saadab ta pikalt ja käsib endale tegevust leida. Ma poleks sellest aru saanud kui ma poleks oma last oma ema juurde saatnud. Alles siis hakkasin mõtlema, et miks ma nii närvis olen, miks ma karjun kogu aeg.

Ma ise olen sundinud end siia korterisse lukku, et ma ei nakatuks ja ei peaks põdema sündimata lapse pärast. Aga ma olen sundinud ka lapse, selle juba sündinud inimese korterisse lukku. Võtnud tema liikumisvabaduse ja nüüd surunud ta nurka tagatipuks veel oma tegevust õigustades.

Kallis laps, anna mulle andeks. Need on ilmselt sõnad, millega ma teda tervitan kui ta tagasi koju jõuab. Anna andeks laps, palun vabandust. Sina oled ideaalne, mina olen see rumal täiskasvanu. Telefon kaob riiulile ja sina oled mu elu kese kuni mõtleme välja, mis saab kui beebi kord sündinud on.