Ja juba on mai! Minu lemmik-kuu. Mitte ainult sellepärast, et sünnipäev, vaid ta ongi selline kõige-kõigem kuu alati olnud, niikaua kui end mäletan. Loodus on nii värske ja läheb järjest rohelisemaks, ja sirelid ja piibelehed… Ja koolivaheaeg on nii-nii lähedal. Ja kõik parim on alles ees, suvi pole veel alanud, seega ei pea ka kartma, et sügis läheneks…

Hispaanias on mail muidugi natuke teine tähendus. Et enam ei ole toas külm. Et saab koguaeg aknad lahti hoida. Et saab paljajalu toas käia. Saab pruuniks teiseks juuniks. Sirelite ja piibelehtede asemel on teised lilled. Jacarandad õitsevad (suur lillade õitega puu). Sügise tulekut ei pea veel nii pea kartma, sest on NII-NII kaugel.

See aasta on mai lisaks tervele Hispaaniale ka pikast vangistusest pääsemise kuu. Me oleme juba nädal aega võinud lastega jalutada ning nüüdseks võivad ka need vaesekesed, kellel pole ei koera ega lapsi, õue minna. Sportida, jalutada, värkest õhku hingata, d-vitamiini saada. End elus tunda.

Tahtsin juba pool aastat tagasi nende küsimuste kohta videokese teha, mida mult Hispaania kohta kõige rohkem küsitakse. Sellist nö korralikku jutuvideot ei olnud lastega jalutades mugav teha, kohe kui maha istusin, olid nad juba kes teab kuhu jooksnud.

Ja siis pole mul veel telefoni selfipulka ka, aga käsi väsib telo hoidmisest ära. Ja ma endiselt vihkan videos enda hääle kuulmist. Ühesõnaga, maa on külmunud ja kärss on kärnas. Nii et selline väike kokkuvõtlik ja pigem visuaalile rõhku panev video tuli esialgu (nii palju, kui telefoniga seda visuaali annab püüda muidugi).