Saime aru, et me vajame totaalset muutust ja tegime niisuguse hullu tembu

Olen nelja aastase tütre ema ja elan Hispaanias. Kusjuures, kui alustada algusest, et kuidas ma siia sattusin, siis läheks jutt liiga pikaks. Olen siin elanud juba 20 aastat ja töötasin pikki aastaid ühes transpordifirmas Põhja-Hispaanias, Navarra provintsis. Pärast pikka kooselu, otsustasime elukaaslasega, et oleks tagumisem aeg lapse saamise peale mõtlema hakata. Elukaaslane on hispaanlane, temaga tutvusin ma kunagi igiammu, kui olin 18.

Pärast Leire sündi, muutusid minu nii mõnedki prioriteedid ja arusaamad elust.

Peale lapsepuhkust, mis siinmail on ainult 4 kuud ja siis veel palgata puhkust kuni lapse aastaseks saamiseni, naasesin tööle ja paraku väikese lapsega endise elustiiliga edasiminek osutus väga keeruliseks. Kohalikud inimesed saavad tööl käia tänu vanavanematele, kes siis kogu aeg lapselapsi hoiavad ja aitavad igatepidi.

Saime aru, et me vajame totaalset muutust ja tegime niisuguse hullu tembu, et tulime mõlemad töölt ära ja kolisime Alicante lähedale väikelinna, kuhu me juba ammu unistasime elama asuda.

Mina hakkasin tegelema raamatu kirjutamisega. Või õigemini, see väikelastele mõeldud värssidega unejutt lajatas mulle pähe ootamatult kui ise olin poolunes ja siis tormasin ma seda kõike, mis "nägin" üles kirjutama ja joonistama. Unejutule tekkis juurde ka unelaul, millele ise viisi kirjutasin ja minu tütar Leire seda nüüd väga armsalt esitab ukelele saatel. Eestis õppisin muusikaõpetajaks, see kõik, mis tegelikult hinge helisema paneb, nagu kirjutamine, mis mulle juba lapsest saati meeldis ja muusika, hakkasid minust mühinal välja voolama. Algselt oli see raamatuke mõeldud vaid minu tütrele, aga sealt edasi arenes idee selleni, et ostustasin selle pappraamatuna välja anda. Olen selle ka eesti keelde tõlkinud ja loodan, et kunagi ehk saavad ka eesti lapsed seda lugeda. Kavatsesin juba raamatu trükki saata, aga siis jäi asi toppama tänu koroonakriisile.

See sõitis meid kõiki siin jalust maha. Just siis kui hakkas tekkima mõni lapsega sõbranna ja just saime oma äripinna välja üüritud ja kui juba hakkasime endale päris oma maja otsima, lukustati meid ette hoiatamata kodudesse kinni.

Niimoodi 40 päeva jutti. Mulle tuli koopainimese tunne peale ja ma ei julgenud alguses isegi prügiämbrit välja viima minna. Istusin koopas nagu ürginimene, oodates, et see verejanuline koletis läheks oma teed. Siin oli enamusel inimestel paanika, kuigi samas osadel ei jõudnud veel asja tõsidus kohale ja kui lapsed koduseks jäid ja mõned inimesed ka kodudest töötama hakkasid, siis otsustati Madriidist, kus oli suurim nakatuskolle, sõita kogu kupatusega mere äärde ja suvekodudesse laiali.

Millega siis me oma aega oleme sisustanud? Olen alati üritanud näha halval ka head külge. See kodus istumine on olnud minu meelest kingitus lapsele ja vanematele, et olla koos, otsida tegevust kasutades loovust, õppida kannatlikkust ja leplikust. Seda viimast sain õppida oma tütre käest, tema võttis neid piiranguid märksa rahulikumalt ja oskas ka kodustes tegevustes leida põnevat ja toredat. Lastele meeldib väga koos vanematega midagi ette võtta. Enne, kui Leire eelkoolis käis, ei olnud meil eriti palju aega koos rahulikult tegutseda. Meie argipäev nägi välja umbes nii, kell 9 oli kooliminek. Kella viieks pärastlõunal läksin talle vastu, pärast seda tavaliselt suundusime mänguväljakule kuni seitsemeni. Siis kodus oli pesemaminek, vaatasime natuke multikaid, õhtusöök, pärast lugesime raamatut voodis ja oligi kõik.

Nüüd me meisterdame, joonistame, laulame ukelele saatel ja oleme õppinud kõiksugu huvitavaid peenmotoorika mänge, mida me mõlemad väga naudime. Koolis oli 25 lapsega klassis keeruline, et iga laps saaks piisavat tähelepanu ja juhendamist, nüüd temaga kodus tegeledes, märkan kohe, kui tal on vaja lisaseletust või on mõte kuhugile uitama läinud. Minu tütar on tundlik laps ja klassis valitsev lärm oli talle väga vastukarva. Nüüd pooleteist kuuga koduõppel olles, on ta teinud hüppelise arengu. Ta tunneb ennast kindlalt ja tegutseb väga keskendunult.

Õpime iga päev inglise keelt. Minule on selge, et tema tuleviku jaoks on vajalik väga hea inglise keele ja perfektse hispaania keele oskus. Enne Alicantesse kolimist käis Leire Navarras inglise- ja hispaaniakeelses klassis. Navarras sai lapsevanem valida keeleprogrammi. Kohalikud valisid enamus baskikeelse õppe. Siin, Valencia maakonnas, surutakse peale valencianokeelset õpet, kuigi enamus lapsi räägib kodus kas hispaania keelt või mõnda muud emakeelt, sest siin on ka palju välismaalaste lapsi. Inglise keel läks lapsel siinses koolis kohe meelest ära ja hispaania keel takerdus ka mingiks valenciano-hispaania seguks.

On selge, et nüüd tuleb kodus pingutada, et laps saaks vajalikud keeled selgeks. Pealegi üritan ma talle veel eesti keelt kodus õpetada. Nüüd on vaesel lapsel peas üks paras segadus ja keelte paabel.

Me harrastame joogat, leidsin Youtube'ist vahvaid loomapooside videod ja Päikesetervituse poosid laulu saatel, see teeb lapsele tegevuse lõbusaks ja lihtsaks järgida. Kuigi nii tillukeses ja asju pilgel täis korteris pole suurt ruumi spordi harrastamiseks, peame me end siiski liigutama. Nii me siis hüppame ühel jalal, roomame ussina, teeme käru ja isegi korraldasime ühe ägeda koduse takistusraja. Sellest on ka video minu Youtubei kanalil. Proovige järgi.

Kodus olles avastasin, et see on suurepärane võimalus lapsele lihtsamaid koduseid töid ja toimetusi tutvustada ja ta lööb rõõmuga kaasa. Me lappame pesu kokku, pühime tolmu, koristame, teeme voodid üles ja isegi kokkame vahetevahel. Leirele üüratult meeldib söögitegu, eriti veel erinevate ainete kokku segamine. Me oleme teinud pannkooke, puuviljasmuutit, omletti ja koduseid lihapalle. Isegi nõudepesu üritas korra, aga seda peab veel harjutama.

Ka on minu meelest ülimalt kasulik see tempo mahavõtmine, laps ootab ja jälgib päevade kaupa, kuidas tema istutatud läätseseemned idanevad. Ka saab ta alles nüüd aimu, kuidas igapäevaelu tegelikult toimib, näiteks see, et toit ei teki taldrikule võluväel, kodu tuleb hooldada ja korras hoida, et seal elada saaks, jne. Nii, nagu vanasti elu käis, lapsed õppisid vanematelt ja lõid kaasa igapäeva toimingutes. Enamus lapsi käib siin pea iga päev peale kooli veel huviringides, vanematega koos olla ja lihtsalt kodusolemise aega eriti polegi neil. Seetõttu ongi lapsed võtnud kodusolemist üsna positiivselt.

Aga koopainimese elu pole alati meelakkumine ja tuju langetas ka pidev hall ilm ja vihmasadu. Siin sadas peaaegu iga päev mitu nädalat jutti. Kohalikud vanainimesed räägivad, et seda pole siin piirkonnas kunagi nähtud. Vahel tundus mulle, et see ongi nagu mingi ülevaltpoolt kaelalangenud karistus meile. Ja kui veel minu lennupilet juuli lõpuks Eestisse tühistati, siis tekkis küll tahtmine aknast karjuda, "I am mad as hell and I don't take it anymore!!!"

Hispaanias olid lapsed ainukesed, kes mitte kordagi pooleteist kuu jooksul õue ei saanud. Seevastu koeraomanikud said oma lemmikloomaga jalutamas käia mitu korda päevas. Minu süda tõmbus kokku iga kord kui mõtlesin kõikide nende laste peale, kes elavad rõduta korterites. Meil on ju vaja terveks jääda, ja ma ei räägi ainult füüsilisest tervisest. Vajame värsket õhku, päikest ja vabas õhus liikumist. Kui kaua me niimoodi vangis istudes kannatame ilma hulluks minemata? Tänavatel ootavad politseinikud, kes kõige eest trahve sisse kasseerivad, isikuõigustest pole siin midagi järgi jäänud.

Eesti lapsed said ju iga päev õue, inimesed käisid edasi matkaradadel ja said hoolitseda enda tervise eest. Arvan, et tervis on enamuses inimese enda teha ja siin lihtsalt ei lastagi meil midagi teha enda tervise heaks. Tänu stressile langeb meie imuunsussüsteem alla nulli, ime siis, et nii palju inimesi siin haigeks jäid ja suremus on olnud suurem kui paljudes teistes riikides.

Peale üle 40 päeva kodus istumist tuli valitsus välja uue eriti haige leevendusideega. Lapsed lastakse õue, nad võivad oma vanemaid saata ainult toidupoodi, tubakapoodi, panka või apteeki. See ajas "sita keema" kõikidel lapsevanematel ja õnneks pärast mõtlemispausi lubati siis ka lihtsalt jalutama. Aga, ainult alla 14 aastased lapsed võisid õue minna, kes 14 aastat täis, pidid kodus edasi istuma.

Me siis käisime esimese tiiru mere ääres. Jalutada tohib, aga jalgu vette kasta ei tohi. Meil on õnneks meri alla kilomeetri kaugusel, kaugemale minna ei tohi ja üle ühe tunni päevas olla ei tohi. Nägin politseinike hoolikalt id-kaarte kontrollimas kõikide natuke pikemate laste käest. Nüüd läks asi veelgi sürrimaks, uued kellaajalised piirangud, lastega saab õue minna ainult kella 12-19-ni. Siin on ilmad nüüd läinud palavaks ja keskpäeval lapsega jalutamine pole hea mõte, niisiis hommikune jalutuskäik jääb ka ära. Ka võib sportida ainult teatud kellaaegadel. Näiteks võib surfata, aga surfivarustust autoga randa viia ei tohi. Ma juba kujutan ette, kuidas inimesed pea peal surfilaudadega marsivad. Ujumise eest saab trahvi ja mõni on viidud ka arestimajja väikese märjakskastmise pärast.

Eks näis, mis saab sellest "uuest normaalsusest", selline tore termin mõeldi välja. Loodame, et hakkame ka kunagi normaalsuse poole liikuma.

Meie blogi

Meie Instagram

Meie Youtube