Loen päevi ja tunde, mis on jäänud hetkeni, mil lõpuks sünnitama saan

Raseduse puhul on lõpusirgele jõudmine vist kõige raskem aeg üldse. Olen viimaseid päevi või isegi viimaseid tunde rase ja see tekitab väga imelikke emotsioone.

Olen kurnatud rase olemisest, sest on raske liikuda. Külje keeramine voodis võtab tohutult aega ja on valus. Sage vetsuvajadus ning halb uni. Kui oled viimasel trimestril nende asjadega korduvalt kimpus olnud, siis juba ootad, et saaksid vaid ise olla omaenda kehas.

Seega vist iga rase ootab seda hetke, kui 37 nädalat rasedust on täis tiksunud ning äkki kohe-kohe saab tegudele. Ja siis ootadki iga päev seda hetke, kus käiks see "plõks" ja algaks sünnitus. Iga päev monitoorid oma keha järjest pingsamalt, sest äkki nüüd! Keha annab ka ju märku lähenevast sünnitusest, lihtsalt sa ei tea kunagi, millal see hetk jõuab.

Jah, on neid imelisi naisi, kes suudavad hoida end tegevuses kõigega siin planeedil ja korraga nagu muuseas hommikukohvi ajal avastavad, et aeg on haiglasse minna ja see laps ära sünnitada. Ka mina proovin end tegevuses hoida: teen käsitööd, renoveerin, tegelen aktiivselt lapsega. Kokkan ja koristan nii, et vähe pole, aga sellest kõigest hoolimata jääb aega selleks, et monitoorida oma keha. Braxton-Hicksid on läinud tugevamaks ja neid on pea iga päev. Limakork eraldub, aga midagi ei muutu jms.

Samas ei paku kergendust ka teadmine, et nüüd päeval X pean olema haiglas, tegema selle COVID-19 testi, istuma sünnituseelses osakonnas ja sööma ravimeid, kuniks algab sünnitegevus. Miks see nii on? Esiteks seetõttu, et oled kuulnud umbes miljonit lugu sellest, kuidas naised, kes on saanud saatekirja ise vahetult enne sünnitama lähevad. Ilmselgelt pole mina üks neist. Ja teiseks: see teadmatus-kaua läheb aega, et ravimid mõjuma hakkavad. Kas on vaja avada veed, äkki lõppeb kõik erakorralise keisriga kuna mitu päeva esilekutsumist pole kusagile viinud? Olen päris mitmes beebigrupis ja nii paljudel on läinud see esile kutsumise faas venima.

Ka minu eelmine rasedus lõppes esilekutsumisega. Esimesel päeval anti ports tablette ja 24h peale esimest tabletti oli laps käes. Äkki seekord siis istun haiglas päevi? Võimalik ka, et kõik läheb palju kiiremini ja sujuvamalt. Sünnitust ennast ma ei karda. Jah, see on valus ja ebameeldiv, aga pärast seda pikka rasedust on see vaid väike ajaline etapp, mis tuleb ära teha. See ei kesta õnneks kuid. Valu on individuaalne ning võimalik, et seekord polegi väga midagi? Pean ausalt ütlema, et hormoonid on teinud oma töö ning kuigi ma mäletan oma eelmisest sünnitusest fragmente, siis ma ei mäleta seda valu. Seega nüüd olengi ootusärevust silmini täis, loen neid päevi ja tunde, mis on jäänud hetkeni, mil lõpuks sünnitama saan.