Meie pesamuna Milo (6 k) sünnist oli möödas kaks nädalat ja polnud päevagi, mil keegi poleks öelnud, kui vedanud mul on. Abikaasa, kes saab kodus olla kauem kui kuu. Rõõmus ja terve beebi, kes sööb isukalt ja huviga maailma uudistab. See kõik vastas tõele, kuid... ma ei tundnud, et mul oleks vedanud. Selle asemel lebasin pimedaks tehtud magamistoas ja üritasin end kõigest välja lülitada.

Edasi lugemiseks: