See kõik ei tulnud üleöö: oleme mehega proovinud suhet lappida, kuid ma ei näe enam väljapääsu. Olles nädalaid ühes väikses majakeses vangis olnud, on aina selgem, et meie kooselu ei ole jätkusuutlik. Me tülitseme pidevalt ega saa üldse läbi, ühesõnaga: käime teineteisele närvidele. Meil on mitmetest põhimõttelistest asjadest väga erinevad arusaamad. Selliseid asju on palju, milles oleme eri meelt. Pidevad tülid mõjuvad halvavalt ka intiimsusele. 

Samas vähendati mõlema palka märkimisväärselt ja praegu uut elamispinda otsida oleks äärmiselt keeruline. Nüüd ma ei teagi, kuidas käituda, ja seisan hulga küsimuste ees. Millal on aeg endale tunnistada, et kooselu ei tööta? Kui palju tasub end piinata suhte lappimisega, kui tulemusi pole? Kuidas lahku minna, kui kummalgi pole võimalik välja kolida? Kas on mingid reeglid, mida järgides oleks võimalik ühisel pinnal elada, kui oleme sisuliselt lahus? Kuidas sel juhul selgitada olukorda lastele?

Nõu annab pereterapeut Triin Kahre