Peidetud aare

Ühel hommikul ütles ema: “Hannes ja Kaido, olete juba suured poisid.” Mu süda aimas halba, ilmselt ka väikevenna oma, sest ta kukkus kohe töinama. “Peate nädalaks minema onu Eeri juurde,” jätkas ema häirimatult.

Onu Eeri elas maal ja oli vaid harva linnas käinud. Nii et ees ootas nädal poolvõõra onukese juures, kes elas metsas. Oh, oleks see nädal ometi lühem!

Kohe, kui ema oli ära sõitnud, asusime onu aeda uurima. Maja tagant leidsime vundamendiaugu ning hakkasime luurekat mängima. Teate, mu vend on päris lahe, kui ta just ei töina või minu asju ei käpi või vanematele minu peale kaebamas ei käi... Et siis üsna harva.