Eelmise lapse imetamise juures mäletan seda, et rinnad olid tükk aega hellad ja vahepeal oli lapse imemisvajadus nii suur, et isegi verele said rinnad imetatud. Ilmselt kogenematus, hooti valed imemisvõtted ning oligi tulemus käes. Too aeg mäletasin teatud tooteid, mida oli hea rinnale määrida, et valulikkust vähendada ja niisutada. Apteekides on müügil lanoliin puhtal kujul ning see oli koos ühe kompressiga mu lemmiktoode. Nende kahe abil siis proovisin saada leevendust. Paranemine võttis aega pikalt. Olin selleks kõigeks ka praegu valmis.

Nüüd aga on ajad muutunud ja on tehtud ägedad rinnapadjad, mis hooldavad rindu ja üht padjakest saab kasutada terve nädala. Lisaks ravivale toimele on see ka megaimav. Palju mugavam, kui need ühekordsed rinnapadjad. Lisaks sai ostetud seda lanoliini ja ka neid kompresse, aga tänu sellele tootele üldse polnudki neid vaja. Imetamine tegi küll rinnad hellaks, aga see hellus kadus seekord vaid loetud päevadega.

Imetamine oli kõige väiksem mure. Suuremaks mureks on suur laps. Tunnen end justkui ristteel: enne beebi sündi valmistasin last pikalt ette. Kaasasime ta juba raseduse alguses. Ta oli väga vaimustunud ja rõõmus ja ei jõudnud ära oodata, mil beebi sünnib ning tema käitumise tõttu arvasin pigem, et see suur armastus saab olema see, mida tuleb tasakaalustama hakata. Et ta oma liigse musitamise ja kallistamisega ei teeks beebile haiget. Ja tõesti nii läks- ühelt poolt tuleb beebit sagedamini selle suure armastuse käest päästa ja samas mulle ootamatult on mul kodus suur laps, kes korraga imeb pöialt ja kardab, et teda nüüd asendati.

Õnneks alguses oli mees puhkusel ning saime vanema lapsega palju individuaalset aega veeta ja kinnitame talle kogu aeg, et ta on armastatud ja tahetud ja alati meie pere liige, aga sellest hoolimata on ta käitumine viimasel ajal muutunud nii hulluks, et ma tunnen end täiesti jõuetult. Sellele ei aita kaasa ka see, et abikaasa nüüd nädalaks komandeeringusse sõitis ja mina kahe lapsega üksi koju jäin.