Ostsime kodu keset koroonakriisi — mis meil viga on?

Kas me oleme pisut nupust nikastanud, et ostsime kodu keset koroonakriisi, kui sisuliselt iga päev ümbritsevad meid uudised, et "kohe-kohe hakkavad kinnisvarahinnad kolinal kukkuma"?

Aprilli lõpus said meist õnnelikud koduomanikud. 4 kuud, 1000+ kuulutust ja 100+ telefonikõne hiljem olemegi leidnud need neli seina, mida õnnelikult päris oma elupaigaks võime nimetada.

Olgu ka öeldud, et uut kodu otsides meil väga selgeid “piire” paigas polnud. See tähendab, et asukohana olime pigem välistanud magalarajoonid, aga muud paigad Piritast Kristiineni tundusid täitsa sobivad. Ainus suurem tingimus oli see, et uues elukohas peaks olema minimaalselt 3 tuba, kus siis meie vaikselt kasvav inimtaim ka päris enda ruumi saaks. Ühest küljest oli selline laiali valguvus hea, sest potentsiaalseid kortereid, mida vaatama minna, oli rohkem. Teisest küljest venitas see kindlasti ka kogu protsessi pikemaks. Kui oleksime paika pannud, et tahame elada just sellel tänaval, nii suure aiaga, nii suure rõduga ja selliste naabritega, oleksime sobiva kuulutuse leidmisel ka antud kodu eest rohkem “võidelnud” ja iga hinna eest panga juurde laenupabereid vormistama läinud.

Praegu juhtus meil vähemalt 2-3 korda aga nii, et käisime korterit vaatamas ära ja võtsime siis päeva-kaks mõtlemisaega. Kui andsime seejärel müüjale teada, et oleksime valmis asjaga edasi liikuma, oli aga juhtunud juba see, mida karta võis — oli tekkinud mõni muu huviline ja meie jäime “ootelehele”. Aga ega me neid hetki väga leinama ei jäänud, sest kui mõtled endale kinnivara 20+ aastaks soetada, siis ikka tahad rahulikult plussid-miinused enne rahulikult läbi mõelda.

Nii jõuamegi omadega märtsi esimesse poolde, kus jäi silma üks Kalamaja katusekorter. Nimelt renoveeriti seal ära üks puumaja, kus ehitatakse peale neli katusekorterit. Pärast väikest süvenemist helistasin siis maaklerile ja ütlesin, et üks korter pakub meile huvi ja kuidas me edasi liikuda võiksime. Kuna meil oli pangast juba vastavale summale jaanuarist laenuhalduri positiivne hinnang olemas, tellisime ära hindamisakti ja jäime ootama laenukomisjoni lõplikku otsust. Vahepeal tuli peale muidugi kurikuulus koroonakriis ja seetõttu hakkasid erinevad protsessid veidi venima. Mingi hetk laenukomisjoni positiivne otsus siiski tuli. Läksin siis naise juurde jutuga “Noooh, pangast helistati ja põhimõtteliselt võime vist vaikselt Kalamaja elu-oluga tutvuma hakata.”

Kuna korter ise oleks valminud alles oktoobris-novembris, helistasin jälle maaklerile, et meil on nüüd panga otsus konkreetsele korterile olemas ja mis nüüd edasi teeme — hakkame notariaega broneerima? Aga surpriiiiise! Kui me saime panga positiivse otsuse ühel päikselisel teisipäeva hommikul, siis pool päeva varem, esmaspäeva õhtul olla sama Kalamaja arenduse juurde tekkinud üks rahakas huviline, kes soovis 4 katusekorterist koguni 3 korterit (sealhulgas ka meie oma) endale osta, sest “muidu tema pere ei mahu sinna kuidagi ära.” Kuna broneerimistasu arendaja esialgu ei soovinud, siis juriidiliselt polnud meil ka väga midagi siin vaielda. Muidugi oli endal esialgu veits sitt tunne, aga noh, eks saab arendajast ka aru — et kui ta saab 75% uutest korteritest ühe tehinguga maha müüdud, siis valiks ise ka sellise lahenduse.

Paar päeva ootasime veel lõplikku kinnitust, et uus huviline ikkagi võtab need korterid ära, mis talle huvi pakuvad ja kui see kinnitus lõpuks tuli, möllas koroonakriis riigis juba täistuuridel.

Kuna seda Kalamaja katusekorterit veel füüsiliselt valmis ei olnud, siis ega väga suurt leina meil taaskord polnud. Sest kaua sa ikka leinad korterit, mida sa isegi päriselt näinud pole — ainult illustreerivatesse 3D fotodesse on ka ju natukene naljakas lõpuni armuda? Aga selline “mis me nüüd siis teeme?“ tunne valdas meid küll. Kuna koroonakriis oli jõudnud suhteliselt haripunkti ja teadmatust oli palju, mõtlesime, et kuna kindlat tähtaega, millal me kolitud peame saama otseselt pole, siis üleliia kuhugi ei kiirusta. Kui mingi hetk lugesime üle, et oleme kohapeal käinud vaatamas juba üle 10 korteri, siis nüüd leppisime kokku, et kui korter tundub juba piltide pealt selline so-so, siis kohapeale end vedama ei hakka.

Aga üllatus-üllatus. Läks mööda napid 3-4 päeva, kui kv.ee lehel jäi meile silma üks värskelt renoveeritud Kassisabas asuv nunnu 4-toaline korter, mis oli eelnevalt välja vaadatud Kalamaja korterist ligi 15 ruutmeetrit suurem ja selle kõige juures ka pisut odavam. Mõtlesime, et ”why not?“ ja läksimegi korteriga tutvuma. Kuna näidismööbel oli uudistajate jaoks kenasti sisse veetud, tekkis seal ka päris ruttu “enda kodu” tunne. Samal õhtul veel natuke arutasime, et ehk leiame midagi veel paremat ja ehk langevad kinnisvarahinnad veelgi, aga mälu järgi juba järgmisel hommikul andsime teada, et oleksime korterist huvitatud. Koroonakriisi tõttu oli korteri müügihind juba niigi hindamisakti summast nõksa väiksem ja kui me suutsime hinda natukene veel alla kaubelda, olimegi kindlad, et nüüd enam taganemisteed pole.

Kuna Kalamaja korterile oli meil juba laenukomisjoni positiivne otsus olemas, siis pidime panka küll uue hindamisakti saatma, aga muud protsessid käisid sellevõrra kiiremini ja päev-kaks hiljem oligi kinnitus olemas, et võite siis müüjaga notari aega broneerima hakata. Süvenev koroonakriis panga otsust vähemalt meie puhul väga ei tundunud mõjutavat. Rõhutati ainult mitmel korral üle, et arvestage igaks juhuks ka sellise stsenaariumiga, kus mingi osa teie sissetulekutest ära kukkuma peaks.

Vastupidiselt ootustele ei järgnenud sellele kõigele aga rõõmust üles-alla hüppamist. Selle asemel ootasid meid stressirohked paar päeva, kus postkasti potsatasid erinevad lepingud koos selliste vahvate sõnadega nagu “annuiteetmakse”, “intress baasmäär + marginaal“ ja nii edasi. Endal pea otsas plahvatamas ja vaimusilmas kujutluspilt, kuidas Katrin Lusti või “Sotid Selgeks“ saate kaamera ees seisad ja vesiste silmadega kurdad, kuidas sulle laenulepinguga külma tehti. Õnneks või kahjuks nii siiski ei läinud ning enda ja mõne tuttava abiga tegime lepingud endale niivõrd-kuivõrd selgeks.

Lepingud allkirjastatud ja viiekohalised summad pangakontolt haihtunud, ootaski meid ees käik notarisse. Kuna koroonakriis vasardas kõigil kuklas, siis üleliia suurt pidulikkust seal ei olnud. Tartu maantee uhke kontorihoone viimasel korrusel räägiti peamised lepingupunktid üle, meie targalt kaasa noogutamas ja paarikümne minuti pärast olimegi ametlikult koduomanikud. Lillesülemit, uhket saluuti või koroona tõttu isegi käepigistust allkirjadele ei järgnenud. Selle asemel desinfitseerisime oma käed veelkord üle, astusime aga lifti ja mõtlesime, et “nojah, nüüd on vist tehtud!”.

Mis ma siis kogu kodu ostmise protsessi kokkuvõtteks ütleks?

Esiteks, kui me 2020. aasta alguses seda pulli alustasime, arvasin ma, et kõige suurem peavalu saab olema pankadega suhtlus. Ikka ja jälle kuuled ju erinevaid lugusid, kuidas inimesed on unistuste koju juba sisuliselt sisse kolinud, aga siis pannakse pankade poolt mingil põhjusel pidur peale.

Ma tahaks öelda, et nii imelik, kui see ka pole, oli minu jaoks pankadega suhtlus koduotsimise üks meeldivamaid protsesse. Esiteks saime kõikidest pankadest päris kiiresti vastused. Ja kui lõpuks oma kodupanga Swedbanki (not sponsored, wish it was) kasuks otsustasime, sattus meile seal väga meeldiv laenuhaldur, kelle mahe hääl ja kohati emalikud nõuanded meid kogu selles närvirakke kulutavas protsessis pidevalt rahustasid.

Pigem valmistas üllatavalt suurt peavalu sobiva eluaseme leidmine. Mitte, et eluaegse investeeringu tegemine peaks nüüd siuh-säuh käima. Aga kui iga päev paistakse turule kümneid müügikuulutusi, siis tegelikult on seal üllatavaid vähe selliseid kortereid, kuhu tõesti kohe sisse kolida tahaks. Ja kui te isegi sobiva korteri leiate, olge valmis müüjaga kasvõi kohapeal käed lööma, sest muidu on oht, et võite oma potentsiaalselt kodust lihtsalt ilma jääda.

Koroonakriis on mängureeglid ja turuolukorra muidugi natukene sassi löönud. On ka irooniline, et meie esimese kodu otsingud just kõige sügavamasse koroonakriisi aega jäid. Aga noh, mis seal ikka. Nagu ma juba eelnevalt kirjutasin, siis mulle tundub, et kui me oleks oma praeguse korteri kuulutust näinud veebruaris, enne koroonakriisi, siis päris sellise hinnaga me seda endale saanud poleks. Nii et lõpp hea, kõik hea!

Meie pere tegemisi saad jälgida ka Instagramis ja Facebookis.