Maagiline hetk sünnitusel — mehe suudlus vaigistas valu

Eliisa ja Klaus-Peeter jagavad oma tütre Melissa Meele sündimise lugu. Nemad soovitavad sünnituse alates võimalikult kaua oma kodus olla, et sünnitusmajja liiga vara ei jõuaks, sest sünnitegevus võib siis veel aeglustuda. Oma kodus oli hea valida just selline asend ja koht, kus parasjagu mugav ja turvaline tundus.

Meie pisitütar tuli ilmale ühe laupäeva hommikul kell 6.23. See oli siis täpselt 41. rasedusnädala algus. Beebi oli vapralt oodanud, et kõik meie sünnitiimist koolilõpetamisega seotud eksamid ja kaitsmised ära jõuaks teha.

Olin juba mitu päeva tundnud, et keha valmistub ja varsti läheb asjaks

Neljapäeval hakkasime beebit tasapisi meelitama. Rääkisime talle Klausiga, et oleme valmis ja ta võib saabuda. Reedel jõin paar tassi vaarikavarreteed ja käisime pikal jalutuskäigul. Õhtul vaatasime sarja ja selle ajal, umbes kell 23 tuli järsku esimene tõeliselt tugev tuhu, mis algas alakõhus ja lõppes ristluudes ning pani mind üle kogu keha värisema. Mõtlesin, et lahe, nüüd võib ju vaikselt asjaks minna. Aga juba viie minuti pärast tuli uus laine, mis kestis kaks korda sama kaua kui eelmine.

Mõne aja pärast arvas Klaus, et võiks meie doula Ingele teada anda, et juba on regulaarseid tuhusid. Inge võttis teatavaks ja ütles, et helistaksime uuesti, kui tundub, et on tõsine värk. Mina olin kindel, et veel niipea ei ole, sest kõik oli üle hingatav. Umbes südaööks olid tuhud juba stabiilselt iga kolme-nelja minuti järel. Läksin korraks duši alla, aga see oli pigem ebamugav. Minu mõistus oli selleks hetkeks end juba välja lülitanud ja ma lasin kehal lihtsalt teha, mis tarvis. Hingasin ja püüdsin lõdvestuda, nagu olin raseduse ajal õppinud. Iga tuhu ajal hakkas mu keha täiega värisema — värisesin nagu haavaleht üle keha, eriti jalad. Ja mingil hetkel läks mul süda väga pahaks. Ja see iiveldus ei andnudki otseselt järele. Oksendasin õhtusöögi välja, aga nõudsin iga tuhu järel ikkagi kaussi, kuhu öökida. Ma ei olnud selle tundega arvestanud ja see oli natuke harjumatu.

Abi on kohal

Inge jõudis meie juurde umbes kell 00.30. Tundsin kohe, et suudan palju rohkem lõdvestuda ja usaldada. Inge ütles ka, et iiveldus on okei ja mul läheb väga hästi. Klaus pani taustaks mu hüpnosünnituse afirmatsioone, mis mu alateadvuses mind läbi sünnituse kandsid. Tuhutasin korralikult terve öö, Klaus ja Inge olid ikka ekstra lahedad: neil ju polnud seda looduslikku lisaenergiat, aga nad hingasid minuga kõik kaasa ja ütlesid pidevalt, kui hästi mul läheb. Kõndisin toast tuppa, vajasin pidevalt keskkonna- ja asendivahetust. Nii suurel määral liikumist poleks haigla keskkond ilmselt võimaldanud. Mind aitas väga ka see, kui Inge rääkis, kuidas mu keha avaneb ja emakakael lüheneb. Suutsin seda kuidagi päriselt ette kujutada. Vahepeal sain mõneks hetkeks isegi magada. Mäletan selgelt seda, et üks laine just vaibus ja ma ütlesin, et ma nüüd panen pea padjale. Ja siis me kõik magasime umbes 10 minutit. Sellest oli tohutu abi, järgmiseks tuhuks oli selgelt rohkem jaksu.

Maagiline suudlus

Mäletan ühte ülimalt intensiivset tuhu, mille ajal jõudsin mõelda, et nüüd võtaksin küll ükskõik missuguse valuvaigisti vastu, aga siis juhtus midagi maagilist: ma vaatasin selle tuhu ajal Klausile sügavalt silma ja siis suudlesin teda. Aga see oli selline suudlus, mis päästiski mind ära. See oli pikk ja intensiivne, aga ka lõdvestav ja kõikehõlmavat turvatunnet pakkuv suudlus. Kell 5 hommikul ühe tuhu ajal Klausi ja Inge najal püsti olles tulid veed ära täpselt nagu filmis — pauhti nagu pangest. Olid ilusad selged looteveed. Seejärel läks tegevus väga intensiivseks ja tekkisid pressitunded — no nagu maailma kõige suurem kakahäda. Doula tegi ettepaneku riietuda ja kliinikumi sõita ning juhendas mind presse üle hingama ja nendega mitte kaasa minema, et me ikka enne beebi sündi kohale jõuaksime. Autosõit oli sürreaalne — Inge juhtis ja mina laotusin tagaistmel üle Klausi ja hingasime niiviisi tuhusid üle, mis juba lõppesid pressidega. Nägin ühe tuhu vahel, et päike tõuseb ja tundsin sellest meeletut rõõmu. Mulle meenus üks afirmatsioon: “Weeping may stay for the night, but rejoicing comes in the morning.”

Siis ta sündiski!

Jõudsime kliinikumi ja mul oli juba päris raske neid presse üle hingata. Meile anti kohe vanniga sünnitustuba ja püüti teha KTGd. Lamamine oli minu jaoks aga juba võimatu ja ma palusin, et saaksin püsti olla. Inge püüdis neid KTG juhtmeid kuidagi hoida, kui ma voodi kohale kummardusin, aga see pressitunne tunne oli ikka metsik, nii et ma ei suutnud paigal olla. Inge oli sünnitustuppa jõudes pannud vannivee jooksma ja küsis, kas tahaksin vette minna. See tundus kõige parem mõte maailmas. Ja oligi! Vannis oli mõnus, vesi kandis. Sain seal mõned rahulikumad tuhud hingata, kui juba tulid väga-väga tugevad pressid, mille peale paluti mul pikalt puhuda nagu tordiküünlaid. Kolmanda tugeva pressiga öeldi mulle, et beebi on kohe siin. Olin väga üllatunud, et kuidas juba, me ju alles jõudsime sünnitusmajja. Aga siis tuli üks press, mille peale ämmaemand ütles, et pressi veel. Ma siis pressisin, saamata aru, mis täpselt toimub.

Aga siis ta sündiski — ma tundsin, kuidas ta lupsas minust välja ja Klaus võttis ta vastu ning tõstis mu rinnale. Nii vapustav väike beebitüdruk! Platsenta sünniks juhatati mind voodile, ja see sündis umbes 15 minuti pärast. Beebi sünnikaaluks mõõdeti 3,4kg ja pikkuseks 52cm.

Ilus, väestav ja üleni armastust täis kogemus!

Vaata lisaks: HüpnoSünnitus

Mida pead kindlasti teadma, kui hoolitsed vastsündinu eest? Vaata videokoolitust SIIT!

Su beebi ei maga hästi ja nutab? Tee nii ja terve pere saab jälle magada! Vaata videokoolitust SIIT!

Imetamine põhjustab sulle ja beebile palju pisaraid? SIIN on sinu erinevatele probleemidele lahendused!