Mis siis ikka, kui ma ära suren, teil ju uus beebi

Lapse käitumine seoses beebi sünniga pidigi muutuma. Seda olin ka ise ette arvanud ning natukene sel teemal lugenud. Olin kuulnud sellest, et osad muutuvad vägivaldseks, osad muutuvad ise beebiks tagasi, osad käituvad eriti väljakutsuvalt. Samas ma polnud kunagi kuulnud sellest, et laps hakkaks mõtlema, et ta on nüüd asendatud.

Kui beebiga koju jõudsime, siis abikaasa oli beebiga ja mina mängisin lapsega tema juhitud mängu. Vahel kaisutasime niisama, vahel käisime koos õues. Ühesõnaga iga päev mingeid erinevaid üks ühele tegevusi minul ja lapsel. Sama ka siis lapsel ja isal. Iga päev võttis mees lapse ja tegeles temaga üks-ühele.

Rääkisime talle kui armastatud ta on ja kui hea meel meil on nüüd, et pere on täiuslik. Leppisime lapsega kokku, mis ülesanded tal võiks olla beebiga- ala mähkmete viimine-toomine. Samas kaasasin teda köögis toiduvalmistamisse ja ometi see juhtus! Ühel päeval õues olles, kui manitsesin last ettevaatlik olema, ütles ta: mis siis ikka, kui ma ära suren, teil ju uus beebi. Sel hetkel ma läksin seest katki. Ma mõtlesin, et varisen sealsamas kildudeks. Hakkasin nutma ja seletasin lapsele, et beebi võib ju olla, aga teda on mul vaid üks ja emme ei oska mitte kunagi temata elada. Tema on mu esimene beebi, mu esimene armastus. Seepeale laps tuli mu juurde, kallistasime ja lootsin, et ta mõistab.

Kodus rääkisin abikaasaga juhtunust ning otsustasime veel rohkem talle kinnitada, et ta on meile kallis ja armastatud. Seejärel toimus ta käitumises täielik kannapööre. Ühtäkki tekkis tal karistamatuse tunne. Ma ei poolda karistamist, pooldan reegleid ja nendest kinni pidamist ning sõlmin lapsega kokkuleppeid. Tema aga hakkas kõiki reegleid purustama. Ilmselt tahtis teada, kas need reeglid ka uues olukorras veel kehtivad. Mina aga järgi ei andnud. Lõpuks olimegi nagu kaks kõva kivi - muudkui põrkusime teineteise vastu. Iga kord, kui tundus, et oleme teinud edusammu, tuli taas teha kaks sammu tagasi. Rääkisime temaga väga palju, andsin mõista, et reeglid kehtivad ning lõpuks kui tundsin, et tegemist on lihtsalt eesmärgitu lahinguga, otsustasin astuda karmi sammu: eemaldada ta privileeg. Tegin selgeks, et teatud privileegid, nagu multikate vaatamine või nuti-aeg, on nüüd lubatud vaid teatud tingimustel ja see tuleb välja teenida. Ei ole nii, et on võimaldatud talle mingi asi ja siis see asi on tema, tehku mis tahab.

Pean ütlema, et see kõik on minu jaoks harjumatu. Samas, teisest küljest näen, et lapsel on lähedusvajadus kordades kasvanud ja nüüd, kui abikaasa on komandeeringus, magab ta mul kaisus.

Olen Maria, lasteaialapse ja äsjasündinud beebi ema. Kirjutan Pere ja Kodu veebis meie pere igapäevaelust.