Meil on kaks tütart, sündinud seitsme­aastase vahega. Tutvusime mehega gümnaasiumi viimases klassis, ta oli väga sportlik ja kena poiss – armusin sõna otseses mõttes silmapilk. 

Ma arvan, et meile sai saatuslikuks just see, et ma jäin üksi, kogu selle illusioonidega loodud eluga, meest lihtsalt polnud kodus. See koorem oli mulle liiga raske kanda. Tahtsin, et keegi korraks võtaks mult selle vastutuse. Olin täiesti tühi, enda täielikult kaotanud. Iga hommik ärkasin, püüdsin olla tugev ja kõik jätkus, kuni võtsin julguse kokku ja kolisin välja