Nüüd ongi mees palunud luba oma tööandjal tööd teha osaliselt kodukontoris ning kui ta kontorist pärastlõunasel ajal koju tuleb, siis saan ka suurema lapsega koos aega veeta. Tundub, et see on kui imeravim. Teda on siiani häirinud see, et kõik tegevused, mis on temale suunatud olnud, tuleb teha koos beebiga. Nüüd kui issi on kodus ja hoiab beebil silma peal ja me saame lapsega õues mänguväljakul olla, on tema käitumine muutunud tunduvalt paremuse poole. Jah, jätkuvalt ta testib, kas ikka reeglid kehtivad, aga neid teste on jäänud vähemaks.

Ma ise olen mõelnud, et osad lapsed armastavad rutiini ning tema puhul on teatud rutiinid väga olulised. Need tema rutiinid läksid kõik sassi beebi sünniga ning kui nüüd varasem rutiin on hakanud tagasi minema tema harjumuspärasesse rütmi, tunneb ta end paremini ja ka käitumisest on seda näha.

Mina aga pean tõdema, et ma ei tea ise ka, mis asi mind liikumises hoiab. Beebi soovib sageli süüa ning hetkel see imetamine ja sinna järgnev pudelimajandus on päris kurnavaks muutunud. Kas jätkata imetamisega? Või äkki proovida anda vaid pudelit? Kumb tagab meile pikema une? Ma ei suuda ära oodata, mil saaks magada kauem kui 3tundi!

Varsti on beebi sünnist kuu ning siis ootab ees arstivisiit, kus saab teada, milline kaalutõus beebil olnud on. Loodetavasti saan tuge ka perearstilt ja kinnitust, et senine toitmine on olnud õige.

Pean tunnistama, et ma üldse ei mäletanud lapse beebiajast enam midagi ning praegu beebiga toimuvad asjad panevad mind sageli guugeldama, et kas kõik on ikka õige. Isegi sellised lihtsad asjad nagu vanniskäik on imikuga ikka keeruline: müts peab pähe minema pärast vanni ning temperatuur peab olema kontrollitud.

Õnneks aga olen kiire kohaneja ning tundub põnev leida see õige meie pere rütm ja sinna jääda.

Jaga
Kommentaarid