Võrumaalt Narva õppima. Miks ka mitte!
Kõik algas pärast seda, kui lõpetasin Parksepa keskkooli Võrumaal. Olin täiesti segaduses ja mul ei olnud ühtegi ideed, kelleks ma saada tahan. Minna Tartusse medõeks õppima? Või äkki Tallinnasse giidiks? Lõpuks võtsin enda jaoks vaba aasta, et aru saada, mida ma tegelikult tahan ja milline töö teeks mu meele rõõmsaks. Ma ei ole see inimene, kellele meeldiks tööl istuda ja iga minut kella vaadata ning mõelda, millal juba koju saab.
Terve aasta tegelesin enesereflektsiooni ja -analüüsiga. Keskendusin sellele, mis mulle ei meeldi: istuda terve elu kella kaheksast viieni kabinetis ja täita dokumente, samal ajal kella vaadates. Järelikult peaks minu töö olema aktiivse iseloomuga, pakkuma vahetuid emotsioone, võimaldama enesearengut. Samuti soovisin, et töö hoiaks mind kursis erinevate trendidega. Ja mis kõige olulisem, ma tahtsin kedagi aidata, toetada. Eneseanalüüsi lõpuks tuli välja, et ma tahan lihtsalt maailma muuta. Ei, päriselt, nii see oligi! Aga ma ei saa ju seda üksi teha ja üldse, see on nii pikaajaline protsess.
Olles „peeglisse vaadanud“, sain aru, et ainult noori, kelle silmad säravad, kes ei ole väsinud igapäevarutiinist, kellel kõik on veel ees, kõik saavutused ja võidud, on võimalik suunata nii, et maailm muutuks paremaks. Mina aga võin olla aktiivne, arenev, loov maailmapäästja … noorsootöötaja! See mõte saada noorsootöötajaks tuli mulle pähe ega plaaninudki sealt ära minna. Uurisin võimalusi, kus noorsootöötaja töötada võib, ja sain aru, et peaaegu igal pool, kus on noored. Noored aga on 7–26-aastased inimesed, mis tähendab, et ilma tööta ei jää ma kunagi. Esimene otsustav samm oli tehtud.
Edasi hakkasin vaatama, kuhu täpsemalt õppima minna, kas Tallinnasse või Narva. Osa minust tahtis osaleda kiires Tallinna elus, teine osa aga soovis, et koht, kus veedan kolm aastat, oleks hubane, toetav ja … teistsugune. Koht, kus on vähem inimesi ja rohkem võimalusi aktiivselt õppetöös osaleda, kommenteerida, oma arvamust välja öelda, kuid mis samas oleks siiski suurem linn. Oma rolli mängis muidugi ka materiaalne osa: elu Tallinnas on kallim, aga tudengid ei ole tavaliselt kõige rikkamad inimesed. Narva jõudes kõndisin Tartu Ülikooli Narva kolledžist mööda ja vaatasin sisse. Teistsugune, just selline, nagu olin ette kujutanud. Suured trepid, kus pehmete kottide peal istuvad tudengid, kohvik, raamatukogu – seal oli päris hubane. Nagu oleksin suures kodus. Valin Tartu Ülikooli Narva kolledži – otsustatud. Teine otsustav samm oli tehtud.
Järgmine kord tulin Narva kolledžisse juba siis, kui oli avatud uste päev, kus sai küsida küsimusi otse õppejõududelt ja kolledži üliõpilastelt. Mulle näidati, kuhu pean istuma, ja algas vestlus neiuga, kes oli noorsootöö õppekava juba lõpetamas. Olin nii närvis, et kõik minu küsimused läksid peas sassi ja mõtlesin, et kõik, see ongi katastroof. Kuid lõppude lõpuks see ei olnud katastroof, vaid kinnitus sellele, et tegin õige valiku. Neiu, kellega suhtlesin, motiveeris mind väga ja hajutas kahtlused, nii et olin täiesti kindel, et tulen Narva õppima. Siis toimus rühmavestlus, millele järgnes närviline aeg – kas saan sisse või mitte – ja 3. septembril olin juba tõeline Tartu Ülikooli Narva kolledži noorsootöö eriala tudeng. Viimane samm. Kuigi ei, esimene samm tulevikku.
Kui oled oma hingelt loov ja aktiivne, tahad päriselt õppida, mitte lihtsalt seminarides istuda, oled valmis osalema rühmatöödes (neid tuleb oi kui palju), kuid samal ajal valmis eneseanalüüsiks, elukestvaks õppimiseks, julged kaasa rääkida, argumenteerida ning tahad olla sild noorte ja ühiskonna vahel – me ootame sind. Koos on kergem maailma päästa!
Lisaks noorsootöö õppekavale soovitan tutvuda ka ülejäänud Narva kolledži õppekavadega. Näiteks kas teadsid, et Narva kolledžis saab õppida õpetajaks? Kui ei, siis vaata kindlasti Tartu Ülikooli Narva kolledži õpetajakoolituse õppekavu. Õppida saab eesti ja inglise keele kui teise keele õpetajaks ning kindlasti saab Narvas omandada ka haridusteaduste magistrikraadi.
Kohtumiseni ülikoolilinnas Narvas!
