Salakavala haiguse küüsis | Noor ema: ma ei olnudki kindel, mis mul viga oli. Ma muudkui kartsin

Pisitütre tatsuvad sammud jõudsid magamistoani. Pigistasin silmad kõvasti kinni ja teesklesin magajat. Õige pea kuulsin last ütlevat: “Tasa, emme tudub!” Mulle tikkus pisar silma. Ei, kallikene, emme ei tudu. Emme lihtsalt ei taha ega oska täna suhelda. Ega eile. Või homme.

Millest Pere ja Kodu juuninumbris veel juttu, vaata SIIT!

Ma ei olnudki kindel, mis mul viga oli. Näiliselt oligi kõik korras, ent sisimas tundsin end nii katki, nii kurnatult, nii väsinult. Ma ei osanud millestki rõõmu tunda, iga pisiasi ajas nutma. Ma ei suutnud mõelda sünnitusele, sest mulle tundus, et ma ei saanud sellega hakkama.

Miks ei osanud ma sel korral valuga toime tulla? Miks oli ühel hetkel kellegi käsi mu sisemuses ja kraapis sealt platsentatükke? Miks olin ma nii jõuetu, et ei suutnud beebit kauem kui mõni minut süles hoida? Miks oli mulle vaja vereülekannet?