Seksuaalhariduse ekspert: meie ühiskonnas on kasvanud terved põlvkonnad, kelle jaoks on seksuaalsus tabuteema
"Saamaks aimu, mida teeb seksuaalkasvatuse puudumine, peaksimegi vaatama 30+ vanuses inimesi, nende suhtumist seksuaalsusesse ja seksuaalkasvatusse, enese kehadesse ning piiride kehtestamisse. Ka seksuaalvägivald, mis on Eestis vägagi levinud, on osalt puuduliku seksuaalkasvatuse tagajärg. Nii toimepanija kui ohvri vaatest," selgitab seksuaalkasvatuse olulisust seksuaalhariduse ekspert Kristina Birk-Vellemaa.
Seksuaalhariduse vastu olevad inimesed on eksiarusaamal, et seksuaalharidus käsitleb seksi. Ei, ei käsitle vaid seksi. Seks tuleb teemana seksuaalharidusse siis, kui see on eakohane. Lapsevanemad, kes ei tegele teadliku ja turvalise seksuaalkasvatusega, muudavad lapse haavatavamaks seksuaalse väärkohtlemise ja seksuaalvägivalla suhtes. Leidub inimesi, kes kasutavad laste teadmatust ja haavatavust ära selleks, et neid seksuaalselt väärkohelda. Oluline on, et lapsele annaks infot ja kujundaks tema väärtuseid turvaline täiskasvanu, kes ei kasuta seda huvi kurjasti ära. Kui me jätame lapsed infota, on nad haavatavamad seksuaalse väärkohtlemise ees, kuna leidub täiskasvanuid, kes “sõbralikult” kogu infot jagavad, seda aga enese huve silmas pidades.
Kui me räägime lastega kätest, jalgadest, kõhust ja peast nende õigete nimetustega, tuleb ka suguelunditest rääkida nende õigete nimedega. Mis on tegelik põhjus, miks seda ei tehta? Ebamugavus ja ebakindlus, sest ei osata leida neid õigeid nimesid. Huvitav on see, et kui meessuguelundeid veel osatakse ja suudetakse nimetada, siis naissuguelundid on pigem need, mis kimbatust tekitavad. Sellega aga anname lastele sõnumi, et mingi osa meie kehast on kuidagi häbenemisväärsem, kui ülejäänud keha ja tüdrukute keha seda enam. Ei ole ühtegi põhjust mitte kasutada väljendeid peenis, vagiina ja vulva.