Loomulik sünnitus pärast keisrilõiget | Kati: meie Õie sünd oli väga ilus

Juba eelnevalt ühe beebi keisrilõike ehk kõhusünnituse teel ilmale toonud naise jaoks arvatakse olevat keisrilõige ka järgmise beebi sünni jaoks ainuvõimalik viis. See ei pea aga sugugi nii olema, ka eelneva keisrilõike järel on võimalik sünnitada loomulikul teel. "Istusime koos seal vees ja nutsin suurest õnnest," räägib Kati enda loomuliku sünnituse kogemusest pärast keisrilõiget.

Mõni sünnitus vajab põhjalikumat ettevalmistust. Näiteks suure hirmu või ärevusseisundi puhul, eelneva raske sünnituskogemuse või keisrilõike järel. Mõne naise jaoks on rasedus emotsionaalselt keeruline aeg ja ka siis võiks leida toetust nii raseduse, sünnituse kui sünnitusjärgse aja jaoks.

Kuigi iga lugu on erinev, jagab Kati meiega oma sünnituseks valmistumise teed, kus tal õnnestus oma põhjaliku ettevalmistusega üle saada suurtest hirmudest seoses teise sünnitusega ja teha teadlikke valikuid väljapääsmatuna näivas olukorras. Kati teine laps sündis loomulikul teel, kiiresti ja kergelt.

Kas keisrilõige on tõesti minu ainuke valik?

Kogu tee Õiekese sünnini algas tegelikult juba meie esimese lapse sünniga, kes tuli ilmale plaanilise keisrilõikega. Esimene rasedus kulges normaalselt, kuigi lõpu poole oli teada, et on oodata suuremat last. Arvasin, et see on normaalne, kuna meie peres on kõik lapsed üle 4-kilose sünnikaaluga olnud, õelapsed samuti. Kaalu võtsin juurde väga vähe ja rasedusdiabeeti ei olnud. Tähtaja lähenedes ennustati ultraheli abil lapse sünnikaaluks 5 kg ja arsti tungiv soovitus oli sünnitada planeeritud keisrilõike teel. Olin kurb ja pettunud, aga vastu hakata ja ise proovida ka ei julgenud. Peale kõhusünnitust oli emotsionaalselt üsna lõhkine tunne. Kõik sujus beebiga kenasti ja mõtlesin, et järgmise lapse sünnitan kindlasti loomulikul teel.

Aasta ja neli kuud hiljem olingi uuesti lapseootel. Teine beebi oli väga oodatud ja uudis rõõmustav, aga kohe tekkisid kõiksugu hirmud. Juba esimesel arstivisiidil anti mõista, et taaskord on oodata suuremat beebit ja kuna esimene beebi sündis keisrilõike teel, siis arst võib soovitada ka teist planeeritud keisrit. Olin jälle segaduses ja kurb, sest tundus, et mingit võimalust ei olegi, lihtsalt ei lasta ise sünnitada. Et last mitte „liiga suureks” süüa, proovisin kohe ka toitumist jälgima hakata. See oli muidugi raske, sest igasugused isud olid. Nii ma siis tundsin, et lumepall veereb mäest alla ja ma ei tule oma tunnete ja hirmudega toime. Uurisin isegi raseduskriisi nõustaja visiitide kohta, aga sinna oli järjekord väga pikk ja pidin ootama.

Olin juba varem kuulnud hüpnosünnituse kursusest, aga tagantjärele mõtlen, et mu ettekujutus sellest oli väga pealiskaudne. Nägin reklaami kursuse kohta ja tundsin, et midagi peab ette võtma, et enesekindlust juurde saada. Mees oli skeptiline, aga tuli ka ikka kursusele kaasa.

Esimene tund oli minu jaoks millegipärast väga raske. Mõtlesin, et väga ilus jutt, aga ma ilmselt niikuinii ei saa seda kõike omal nahal läbi proovida. Siiski hakkasin kodus iga päev lõdvestusharjutusi kuulama ja proovisin positiivsemalt mõelda. See aitas kohe, olin rahulikum ja enesekindlam. Käisin ka kriisinõustaja ja toitumisspetsialisti juures ja tundsin, et saan siiski nii palju ise ära teha. End ette valmistada, läbi mõelda oma hirmud ja neist lahti lasta, usaldada ennast ja oma keha.

Raseduse edenedes tundsin, kuidas ärevus ja ebakindlus jälle võitu saavad.

Raseduse edenedes tundsin, kuidas ärevus ja ebakindlus jälle võitu saavad. Rääkisin sellest hüpnosünnituse koolitaja Lennele ja ta andis kohe mitu soovitust, mida teha ja kellega veel kontakti võtta. Leidsin Tartust suurepärase sünnitoetaja ja terapeudi Inge. Temaga tundsin kohe, et olen sattunud õige inimese juurde. Rääkisime ja suutsin oma loole hoopis teise pilguga vaadata. Arutasime näiteks, mida ma üldse kardan ja miks ise sünnitamine minu jaoks nii oluline on. Käisin tema juures ka mehega koos ette valmistumas ja palusime teda endale ka sünnituse juurde sünnitoetajaks.

Veel käisin rasedate kiropraktik Hanna Trummi juures, et ka oma keha ja vaagen tasakaalu saada, et beebi saaks sündimiseks parima asendi võtta.

Beebi välja meelitamine

Tähtaja lähenedes olin veidi ikka mures, et mis siis, kui hakatakse rääkima „liiga” suurest beebist, esilekutsumisest ja keisrilõikest. Lootsin, et ta hakkaks ise veidi varem sündima, et neid arutelusid ei jõuaks tekkida. Olin teemat palju uurinud ja tundsin, et soovin ise teha teisiti, kui arst soovitab. Tahtsin teha head koostööd, aga ei tundnud oma soovile diskussiooni pidada eriti toetust. Kuulasin koolituselt täiendavalt saadud lõdvestusharjutuse salvestust, mis on mõeldud just selleks puhuks, kui tähtaeg on juba lähedal või käes, aga beebi ei ole veel sündinud. Rääkisin beebiga, et tahaksin teda juba väga näha. 38. nädala ultraheli näitas üle 4 kg last ja arst andis järgmiseks nädalaks saatekirja esilekutsumisele. Võtsin selle küll vastu, aga ei olnud üldse kindel, kas kohale lähen. Beebi välja meelitamine sai uue hoo sisse, kõik loomulikud nipid ja trikid said topelt käsile võetud. Olin sünnitoetaja ja koolitajaga kontaktis ja tundsin end üsna kindlalt. Käisin veel ujumas ja vesivõimlemas, saunatasin sõbrannaga ja mediteerisin.

Esilekutsumise päeval läksime koos mehega sünnitusmajja kohale, aga meie soov oli lasta ennast ja beebit üle vaadata ning siis koos personaliga arutada, et kui kõik on hästi, kas oleks võimalik esilekutsumise plaani veidi edasi lükata. Personal oli sellest olukorrast üsna häiritud, keegi pahandas meiega, et miks me siis üldse kohale tulime, kui esilekutsumist teha ei soovi ja tahtis meid kohe koju saata. Teine ämmaemand arvas ikka, et teeme KTG ja otsustame siis koos. Sel päeval oli palju ootamist, tundsin esiti seda pingelist õhkkonda ja pahameelt, et olin kellelegi lisatööd põhjustanud. Otsustasin, et ei tee sellest välja, sest täna olen mina kõige tähtsam. Minule ja minu beebile on vaja leida parim lahendus. Märkasin, et see on väga hea võimalus harjutada ebamugavas olukorras lõdvestumist, mis ka hästi sünnitamiseks nii oluline. Lõdvestussalvestused olid mul kogu aeg kaasas ja oodates kuulasin neid kõrvaklappidest.

Võta või jäta?

Mind üle vaatama tulnud arsti sõnum oli ühene — sel nädalal rohkem esilekutsumise aegu ei ole ja järgmisel nädalal on beebi juba nii suur, et esilekutsumist ette ei võeta. See kõlas nagu võta või jäta pakkumine, nagu mingit arutelu võimalust ei olnud. Mehe lisaküsimuste peale saadi kurjaks ja oli näha, et arstil ei ole aega ja ta ei soovi meiega arutelu pidada. Pärast seda jõudis kohale minu individuaalne ämmaemand, Liina Annuk — soovitan teda soojalt! Liina oli nii armas ja soe ja rääkis mulle tegelikult kõike seda sama, aga hoopis teisel toonil ja mina olin kohe nõus homme tulema ja sünnitama. Tundsin nüüd, et ma sain oma küsimustele vastused ja jõudsin enda sees kindluseni, et teeme ära — mina ja beebi oleme valmis!

Jõudsin enda sees kindluseni, et teeme ära — mina ja beebi oleme valmis!

Järgmisel hommikul olin rahulik ja enesekindel. Läksin kiirkõnniga sünnitusmajja, lõdvestussalvestused jälle kõrvas mängimas. Täna tundus sünnitusmajas kõik nii rahulik, sügav rahu oli ka mu enda sees olemas. Esilekutsumiseks valisime ballooni, see ei ole hormonaalne vahend ja tänu sellele leebem viis keha sünnitama suunata. Arst, kes seda paigaldas, oli väga armas ja tore. Sain pärast protseduuri ka koju, sest seal oma turvalises keskkonnas on mõnusam oodata, kuni balloon oma tööd teeb, piisava emakakaela avatuse tekitab, et siis saaks veed avada ja sünnitegevuse selliselt esile kutsuda. Kehas hakkas kohe midagi toimuma, hetkeks tekkis ebakindlus, aga siis jälle rõõm, et midagi juba toimub ja mu beebi peagi sünnib.

Samal õhtul läksime veel Toomemäele jalutama. Tegime pika ringi ja käisime treppidest üles-alla. Kodus käisin veel vannis ja puhkasin. Öösel magasin väga hästi. Hommikul ärkasin värskena ja pesin neljakäpukil olles väikese lapiga kõik põrandad üle. Käpuli asend aitab beebil emakakaelalt veidi tagasi nihkuda ja pakub talle võimalust enda jaoks parem asend võtta, et sünnitegevust alustada.

Teeme ära!

Tagasi sünnitusmajja jõudes oli emakakaela avatus juba 5 cm. Saime vanniga sünnitustuppa. Sünnitoetajaga leppisin kokku, et kui sünnitustegevus hoogu kogub ja tunnen, et teda juba vajan, siis kutsun teda. Kell 13.30 tehti veed lahti. Laususin endale sosinal positiivseid lauseid ja rääkisin beebile, mis parajasti toimub. Juba poole tunni pärast olid tuhud juba täitsa tuntavad. Naljatasime ämmaemand Liinaga, et teeme kähku ära, siis saavad kõik õhtuks koju. Sirutasin ja painutasin end ja kõik oli lihtsalt üle hingatav. Ühel hetkel olid tuhud juba intensiivsemad, keskendusin rohkem endale ja lobiseda ei tahtnud. Kirjutasin Ingele, et vast nüüd vajaksin juba teda ka. Ta jõudis ruttu kohale. Sellest ajast ma ümbritsevat eriti ei tajunud, olin justkui omas maailmas, sünnitava naise maailmas. Inge vajutas mu käel mingit punkti, mis oli väga tõhus ja leevendas tuhude tundmusi. Teise käe andsin mehele mudida. Samal ajal rääkis Inge mulle ilusaid ja julgustavaid sõnu.

Tuhud läksid aina pikemaks ja intensiivsemaks. Kirjeldaksin seda nii, et iga kord, kui mulle tundus, et nüüd ma suudan lõpuni lõdvestuda, läks asi paar grammi raskemaks. Mind oleks seal ruumis nagu kaks tükki olnud, üks oli see, kes sünnitab ja teine, kes seisab kõrval ja mõtleb igasugu veidraid mõtteid. Mõtlesin palju oma õele, kelle esimese lapse sünnitusel kaasas käisin. Mõistsin seda nüüd nii hästi, mis toimus. Unistasin magamisest ja jäätisest. Ütleksin, et tuhud olid valusad, aga ma olin selle üle õnnelik, sest see tähendas, et sünnitustegevus käib ja kõik õnnestub. Võtsin kõik vastu, nii nagu see oli. Tagantjärele mõtlen, et oleksin võinud proovida rohkem kursusel õpitu järgi lõdvestuda ja hingata. Aga arvasin, et olen ju kuid seda oodanud, ja nüüd see juhtubki, saan kõigega hakkama.

Valu võttis veidi jalad alt ja laskusin sügavamale kükki. Olin õnnelik, et olin jalgu palju treeninud sellises poosis olemiseks. Olin veidi aega põrandal neljakäpukil ja keegi pakkus, et võiksin duši alla minna. Seal oli hea. Istusin pallil ja lasin sooja vett näkku ja kõhule. Aga pikalt seal olla ei tahtnud, külm hakkas ja üksi oli kuidagi igav ja halb. Soovisin vanni minna. Selleks ajaks, kui vannitoast välja sain, oli vann juba vett täis, mõtlesin veel endamisi, kuidas nii kähku. Sünnitaja ajataju on tõesti hoopis teine, mis reaalselt möödunud aeg. Mul polnud aimugi, kui kaua aega möödas on, aga tunne oli selline, et jõudu on palju ja kui vaja, jaksan tunde veel.

Jõudu on palju ja kui vaja, jaksan tunde veel.

Vannis oli veel mõnusam, soe vesi ja kergem olemine. Kohe vannis hakkasid ka pressid peale. See oli vägev tunne, üleloomulik. Iga pressi vahel lasin end ruttu täiesti lõdvaks, et puhata. Jäin kahe tuhu vahepeal isegi korraks magama ja mäletan, et olin sellest nii üllatunud, et lausa und nägin, kui end üles võpatasin. Keegi mudis mu kõrvu. Mõtlesin, et huvitav kes see on, kuidas ta küll teab, et see just praegu nii mõnus mulle on. Hiljem küsisin mehelt, kas see oli tema. Ta oli sünnituse alguses märganud, et ma ise oma kõrvu mudin ja arvas, et sellest võiks abi olla. Ühel hetkel hakkasin ka last tundma, kuidas ta justkui kaks sammu edasi ja üks samm tagasi liigub. See samm tagasi oli veidi pettumust tekitav, et miks ta tagasi vajub, kui tuhu lõppeb. Aga kohe tulid meelde koolitaja sõnad, kuidas ta rääkis sellest liikumisest. Üldse oli neid hetki päris mitu, kus tuli meelde, et see kõik on normaalne, koolitaja ju rääkis sellest.

Ja siis järsku laskus beebi pea nii palju korraga ja ei läinud tagasi. Mõtlesin ka, et juhuu — sünnitangi ise, kohe on beebi ka käes. Ja ega enam mind siit vannist kätte ei saa, siia jään, siin on hea. Ega ei teagi mitu pressi veel oli, aga järsku ta välja vupsas. See käis kähku kuidagi, sain järsku aru, et ta ongi nüüd ka siin vannis ja pean ta üles korjama. Tõstsin ta rinnale, istusime koos seal vees ja nutsin suurest õnnest. Mees tuli meie taha ja pani käed meie ümber. Emotsioonid olid nii laes, et ega eriti nutt välja ei tulnudki. Sain aru, et kõik saigi läbi, nii järsku. Tulin kui mullist välja nüüd. Vaatasin aknast välja, veel oli valge.

Istusime koos seal vees ja nutsin suurest õnnest.

Sünnitus kestis 3,5 tundi. Sünnituse alguses olin umbes nii soovinudki. Õie kaalus 4192 g ja oli 52 cm pikk. Täitsa pisike ju. Sain ka mõned väiksemad õmblused, aga need tundusid nii tühised kõige muu kõrval. Nii tore oli seal rahulikult pikutada, beebi kaisus. Keegi ei vii teda minu juurest enam ära. Ajasime juttu ja sõime. Järsku oli kõht nii tühi. Avaldasin soovi ruttu koju saada ja juba järgmiseks õhtuks olimegi kõik koos kodus.

Loodan, et minu lugu on julgustuseks kõigile, kes on läbi teinud keisrilõike teel sünnituse ja soovivad järgmist last loomulikul teel ilmale tuua.

Pehme Sünni Kooli sünnituseks ettevalmistavad kursused toimuvad nii Tallinnas kui Tartus, saad lähemalt lugeda siin: www.hypnosynnitus.ee.

Mida pead kindlasti teadma, kui hoolitsed vastsündinu eest? Vaata videokoolitust SIIT!

Su beebi ei maga hästi ja nutab? Tee nii ja terve pere saab jälle magada! Vaata videokoolitust SIIT!

Imetamine põhjustab sulle ja beebile palju pisaraid? SIIN on sinu erinevatele probleemidele lahendused!