Panime uustulnuka nädalaks eraldi tuppa, et loomad saaksid turvaliselt teineteise olemasoluga kohaneda. Söögiaegadel toimunud kohtumised olid täis õudset sisinat ja jäid väga põgusaks, lõppedes siis, kui vanema kassi pilk muutus mõrvarlikult hiilgavaks ja ta valmistus pealehüppeks.
Mõni päev pärast väikse Emma sissekolimist panin tähele, et ta on teistmoodi – ei leidnud me teda kutsumise peale, ei kartnud ta tolmuimeja mürinat ja kui magas, ei äratanud teda miski.

Edasi lugemiseks: