Psühholoog: arusaam, et beebit ei tasu iga vigina peale sülle haarata, on iganenud. Me kõik vajame kallistusi

Miks on füüsiline lähedus, lapse paitamine, kallistamine, kaisutamine ja musitamine tema arengu ja heaolu seisukohalt nii tähtsad? Selgitab psühholoog ja pereterapeut Tiina Kütt, Haridus- ja Noorteameti Rajaleidja juht.

Känguruhoolitsus võib päästa elu

Kuna beebid ei oska veel rääkida, on puudutus vanema ja lapse esmane suhtlemisvahend. Puudutuse toime algab juba sünnihetkel. Lapsevanema ja vastsündinu vahelist nahk-naha kontakti nimetatakse ka känguruhoolitsuseks. Kängurumeetodil on kümneid teaduslikult tõestatud kasulikke omadusi: see kaitseb beebi füüsilist tervist ja loob emotsionaalset turvatunnet.

Enneaegsete beebide puhul on nahk-naha kontakt emaga koguni elu küsimus – varajane känguruhoolitsus suurendab šanssi ellu jääda. Kehalise kontakti uurija Tiffany Fieldi uuringu kohaselt võtsid need enneaegsed beebid, kes said viie kuni kümne päeva jooksul kolm korda päevas veerand tunni kaupa puudutusteraapiat, kaalus juurde 47% võrra rohkem kui tavalist ravi saavad lapsed!

Mida rohkem lähedust, seda rahulikum beebi

Arusaam, et beebit ei tasu iga vigina peale sülle haarata, sest muidu ta ei õpigi ise rahunema, on iganenud. Alla üheaastast last ei ole võimalik ära hellitada, sest ta ei oska veel manipuleerida ega jonnida. Beebi palub oma vanematelt täpselt nii palju süles olemist, kui ta päriselt ka vajab – see oleneb tema eripärast. Ema roll on oma lapse eripära märgata ning just selle järgi talitada.

Alla üheaastast last ei ole võimalik ära hellitada

Iga armastav puudutus aktiveerib ajus empaatiaga seotud osa ja vallandab verre annuse oksütotsiini, mida võib ka armastuse- või õnnehormooniks kutsuda. Seega mida rohkem te last puudutate, seda rahulikum ta on. Miks nutavad loodusrahvaste titad vähe? Neid kantakse enamasti terve päeva vältel seljas, tihedas kontaktis emaga!

Suutlikkus oma emotsioonidega toime tulla ja neid ise reguleerida areneb aga hoopis läbi kogemuste. Peegelneuronid on närvirakud, mis võimaldavad lapsel õppida läbi imiteerimise. Kui ema tajub lapse vajadusi ja aitab neid täita, siis õpib ka beebi vaikselt oma vajadusi tajuma ja täitma. Kui esialgu aitab lapsel rahuneda ema, siis mida edasi, seda rohkem õpib laps ka ise rahunema.

Kummatigi on lapsel umbes 24–36 elukuuni on raske aduda, et asjad või inimesed, keda ta ei näe või mida ta ei saa katsuda, on olemas. Neil puudub abstraktne arusaam. Sellepärast tunneb üksi nutma jäetud laps, et ta on üksi maailmas, ta elab läbi justkui oma vanema kaotust.

Kallistused teevad targaks

Mida väiksem on laps, seda rohkem vajab tema aju normaalseks arenemiseks füüsilisi puudutusi. Mitmed teadlased on ema-beebi vahelisi suhteid ning näiteks lastekodus ja kodus kasvavaid lapsi uurides leidnud, et mida rohkem hoolitsevaid puudutusi laps igapäevaselt saab, seda kõrgem on tema kognitiivne ehk vaimne võimekus.

... ja terveks!

Jällegi on füüsiline puudutus eriti tähtis just beebieas – paitamine, silitamine ja nahk-naha kontakt stimuleerib beebi verevarustust ja lihastoonust, mis aitab tal füüsiliselt areneda.

Kallistamise kasu jätkub aga igas eas – nagu öeldud, tõstab see meie kehas rahulolu ja õnnetundega seotud hormoonide oksütotsiini ja serotoniini taset. Erinevad teadusuuringud on näidatud, et kallistamine leevendab haiguseid, üksindust, depressiooni, ärevust ja stressi. Inimesed, kes kallistavad enam, jäävad harvem haigeks.

Head lapsed kasvavad tõesti vitsata

On üks ütlus, mille kuulmine mind alati kurvastab: mida valusam vits, seda armsam laps. See ei vasta tõele! Negatiivne puudutus, vägivald mõjub lapse aju arengule halvasti. Nii füüsilise väärkohtlemise kui ka emotsionaalse hüljatuse ohvriks sattunud laste ajukuval (meditsiinis ajust tehtavatel piltidel) on võimalik näha, et corpus callosum ehk ühendussild kahe ajupoolkera vahel on normaalsest õhem. Nii on aju poolkerade integreeritus väiksem. See omakorda võib inimese teha vastuvõtlikumaks sõltuvustele, meeleoluhäiretele.

Keha mäletab väga palju seda, mida me ise enam teadlikult ei mäleta. Kui lapse mällu on varajases nooruses talletunud, et puututus = valu, siis võib see pärssida tema arengut terve elu. Kas lähedase inimese käetõste tähendab keha jaoks armastavat puudutust või annab signaali peitu minna, sest järgneda võib valu? Ka erinevate tegevuste nägemine talletatakse lapse ajus läbi peegelneuronite. Kui laps vaatleb palju hoolitsust, seadistub ka tema enda aju teostama hoolitsust. Kui laps näeb palju agressiivsust, seadistub tema aju teostama agressiivsust. Just seetõttu kipuvadki peremustrid põlvest põlve tahes-tahtmata korduma.

Mõelgem sellele ja tehkem nii, et meie laste kehas talletuksid armastavad, turvalised ja rahustavad puudutused. Kallistamine on selleks suurepärane viis.

Turvatunne on arengu eeldus

Selleks, et inimene saaks areneda, vajab ta turvatunnet. Kui laps tunneb, et täiskasvanud tulevad talle alati appi, kui ta hätta jääb, siis tunneb ta, et maailm on kindel koht – ta julgeb ja saab seda uurida. Uurimistahe on kaasasündinud mehhanism, mis aitab meil õppida ja areneda. Kui lapsel puudub turvatunne, siis on uurimistahe ja areng häiritud.

Tasub teada, et kui sõnad ja kehakeel lähevad vastuollu, usub inimene alati esmalt kehakeelt.

Paraku ei ole väikse lapse kognitiivne võimekus veel sealmaal, et ta saaks pelgalt sõnadest või loogiliselt järeldades aru, et ema armastab ja hoiab teda. Laps saab selle teadmise füüsilisest kontaktist – kui ema on lähedal, aitab kui vaja, kallistab hellalt, räägib lahkel hääletoonil.

Tasub teada, et kui sõnad ja kehakeel lähevad vastuollu, usub inimene alati esmalt kehakeelt. Sõnades võime korrutada, kui väga kedagi armastame, aga kui teod ja kehakeel ütlevad muud, siis sisimas laps seda ei usu.

Armastav puudutus rahustab

Meil, inimestel on piltlikult öeldes kolm aju – „mõtlev aju“ (mõtleb, planeerib, õpib kogemustest), „emotsionaalne aju“ (tunneb) ja „roomaja aju“ (refleksid, impulsid, südamelöögid, hingamine). Kui inimene on stressis või pinges, endast väljas (näiteks jonniv laps või uksi paugutav teismeline), siis tema ajukoor ehk „mõtlev aju“ ei tööta. Temaga pole mõtet ratsionaalselt rääkida.

Enne tuleb rahustada maha „roomaja aju“ ja „emotsionaalne aju“, et „mõtlev aju“ saaks uuesti tööle hakata. Sellepärast on endast väljas inimese rahustamist parim alustada keha rahustamisest – puudutustega! Beebi või väikelaps vajab rahunemiseks kallistusi, teismelisele võib abiks olla toetav puudutus seljale.

Allikas: Innove