"Kui ta üksi on, tuleb temast isekas inimene," kõlab järgmine argument, mis peaks kellegi arvates innustama mind järgmist last saama. Teate, mis? Mu mees on neljalapselisest perest ja ta on kõige isekam inimene, keda ma tean, seega palun, ära seda argumenti enam kasuta!

"Kas Liisul üksi igav mängida ei ole? Mängukaaslane oleks ju nii tore!" - Muidugi on vahel tal igav, aga ma näen ka, kuidas veidike igavust tema loomingulisuse tööle paneb. Olen ka ise üksiklaps ja tean suurepäraselt, kui kurb on vahel üksi mängida, kui emme ja issi tähtsaid asju teevad, ent kui mõtlen kõigile neile, kel enam kui 3-4 aastat vanemate õdede ja vendadega erilist suhet nii ehk naa pole ka, sest vanusevahe on liiga suur ja ühisosa vähe, siis tõden, et see rong on juba läinud.

"Sa hellitad ta ära ju nii!"- Millega, kuulake? Sellega, et mul on võimalik oma vähest vaba aega jäägitult talle pühendada, teda kallistada ja musitada ja hellitada, nii et ta kunagi end kõrvalejäetuna ei tunne? Tõesti, see kõlab hirmsasti!

"Ta ei oska siis jagada!" - Oskab. Ja neid asju, mille kohta on selgitatud, et peab ja on viisakas. Kas sina tahaksid tingimata rannas oma telefoni anda kõrval igavlevale päevitajale? Ei taha, jah? Aga miks sa arvad, et su laps oma lemmiknuku siis võhivõõrale peab andma mängida?

"Sa oled varsti liiga vana selleks!" - Jah, tänan, ma olen oma passi ka ise vaadanud ja ootan tegelikult põnevusega numbrite suurenemist nii enda kui lapse passis. Selle ainsa lapse.

"No ega see teine ikka tulemata ju ei jää!" - Kui ta tuleb, eks ta siis tulgu, kätt ette ei pane ja liiga vana veel napilt ka ei ole. Aga teie kõigi targutamistest hoolimata midagi selle juhtumiseks ka teha ei plaani.