Meeleheitel ema: sõnadest ei piisa, aga vägivalda ma ei poolda, sest ise sain lapsena korralikult kere peale

Mu laps on muutunud täielikuks põrguliseks. Ilmselgelt beebi lisandumisega tekkinud armukadedus ja piiride nihutamine on jõudnud uude faasi. Ta eirab igat asja, mida palud või käsid tal teha. Ma ei palu tal ju mingit tuumafüüsikat, vaid lihtsaid asju nagu hammaste pesemine, juuste kammimine, laua katmine. Need on ju tegelikult elementaarsed asjad, siiski ta ei tee neid siis kui palutud. Hammaste pesemine on üldse parajaks tsirkuseks muutunud. Minul pesta ei lase ja ise pesta ka ei taha. Kord päevas olen suutnud teda hambaid pesema keelitada, aga rohkem küll mitte. Lisaks ei taha ta minuga koos midagi teha. Ei süüa ega poes käia. Ainus, mis teda natuke kõnetab, on tema enda meelelahutused. Kui kutsun teda mänguväljakule, siis on nõus, aga vaid tema enda reeglite järgi. Teeb vaid seda, mida ise tahab. Reaalset ei ole võimalik neid mina-sõnumeid edastada, sest ainus, mis ta nendest õpib, on enda tunnete väljendamine. Minu tunded või palved või mis iganes on kurtidele kõrvadele. Kõigele lisaks on tekkinud komme beebit kiusata. Justkui naudib seda, et suudab beebi nutma panna. Saan aru, et tema jaoks on tähelepanu kadumine suur trauma, aga see negatiivne tähelepanu, mida ta tekitab, on uskumatu.