Nendel hetkedel, kus ma saan temaga tegeleda ja kutsun teda mängima, ta saadab mu pikalt. Telekas või mingid muud asjad on tähtsamad. Nendel hetkedel, kus ma reaalselt ei saa temaga tegeleda, ta tuleb ja karjub nagu keegi nüliks teda elusalt. Olgu mul pooleli mõni kõne, istugu ma vetsus või mis iganes, see karjumine on hulluks ajav. Seda kõike jätkab ta ka magama minemise ajal. Rutiin küll peale beebi sündi muutus: enne voodisse minekut saab nüüd vanni minna dušši all käimise asemel, aga kõik muu on sama. Kuid korraga kui laps on voodis, siis ta lihtsalt kiljub nagu südamest tuleb. Tuleb voodist välja, keeldub tagasi minemast. Ma reaalselt olen maas jonniva lapse voodisse tagasi lohistanud, aga pole ju normaalne see käitumine?!

Tekib tahtmatult tunne, et annan lihtsalt alla. Ma ei jaksa selle inimesega võidelda. Sõnadest ei piisa, aga vägivalda ma ei poolda, sest ise sain lapsena ikka korralikult kerepeale.

Nüüd lihtsalt guugeldangi kõiksugu nippe ja trikke, mida rakendada, et toime tulla lapsega, kes soovib olla vaid mina-ise.

Jaga
Kommentaarid