Tasakaalus ema teejuht

„Mulle ei meeldi olla ema!” prahvatas üks postitaja pommina positiivse ja rahumeelse vanemluse Facebooki grupis. Sinna otsa sadasid sajad kommentaarid ja jagamised – ühtäkki julgesid paljud tunnistada, et on isegi mõnikord nii tundnud. Kummalisel kombel näis neid emasid ühendavat üks: nad püüdsid ennastsalgavalt olla parimad emad, tegemata endale järeleandmisi.

Kas see võikski olla põhjus, miks me vahel tunneme, et igatsetud emaroll ja südamepõhjani kallid lapsed on kui ränk koorem? Kaks naistjagavad oma vaatenurka, kuidas emadusest rohkem rõõmu tunda.

Lapsed õpivad meilt enesearmastust

Tekst: Dali Karat

Emana soovin oma lapsele parimat, kuid alles hiljuti taipasin, et lapse heaolu võti pole kõikide ta soovide täitmine, vaid hoopis tähelepanu pööramine iseendale. Sain aru, et mu laps on õnnelik, kui mina olen õnnelik.

Kujuta ette olukorda, milles tõenäoliselt iga lapsevanem on olnud. Oled väsinud, tahaksid korraks diivanile pikali visata, mõneks minutiks silmad kinni panna ja mitte midagi teha ega mõelda. Pärast puhkehetke oleks energia tagasi ning söögitegemine, koristamine ja mängimine läheksid palju mõnusamalt.

Aga sa ei võta seda puhkehetke, sest laps kutsub sind kohe mängima, toit vajab kohe tegemist ja sassis kodu kohe korrastamist. Sa lükkad oma vajaduse kõrvale, mõeldes, et puhkad “hiljem” või “teine kord”, ja asud teenindama teisi – kodu, last, kaaslast.