Hedvig Hansoni noorusaja kogemused kasvatasid: harjusin üksindusega nii ära, et ma ei karda seda enam, naudin hoopis
Ta selgitab värske Kroonika veergudel: "Aga kuna ma nii väga tahtsin ema juurde, olin valmis minema ükskõik kuhu. Elasingi siis viiendas mikrorajoonis, kus eksisin pidevalt ära – ma ei leidnud oma kodumaja üles ja mobiiltelefone polnud. Kodumaja otsimine ühesuguste paneelmajade vahel oli mu suuremaid šokke tol ajal."
"Käisin kesklinnas 21. koolis ja bussid olid hommikuti nii täis, et oli oht jääda bussiuste vahele. Ema käis õhtuti varietees tööl ja mind valdas teine tunne – sain ema juurde, aga olin veel rohkem üksi kui varem. Eks emal oligi mind keeruline võtta enda juurde oma töö ja elukorralduse juures. Plussiks oli, et harjusin üksindusega nii ära, et ma ei karda seda enam, naudin hoopis. See ei ole enam kurb mu jaoks," tõdeb ta, et eks sel kogemusel olid ka oma plusspooled nüüd tagasi vaadates.
"Teiseks sain tohutu elukooli. Mind lükati külma vette ja öeldi: uju! Üksi kooli, üksi õhtul muusikakooli. Jõudsin hilja õhtul koju, astusin kodumaja lifti, mida kartsin pööraselt, sest see kolises sõites, ja ema oli juba tööle läinud. Minu kaaslasteks olid Soome televisioon ja Whitney Houstoni muusika," kirjeldab Hanson.
