Loobumise valu

Kes on kunagi mõne pahega maadelnud, teab, kui raske on loobuda. See nõuab sisemist tugevust ja distsipliini ning libastumisoht ootab sind elu lõpuni nurga taga.

Millestki lõplikult loobuda lihtsalt on nii paganama keeruline, olgu selleks halvaks naudinguks suitsetamine, alkohol, liigsöömine, narkootikumid, hasartmängud või... lutt.

Sellest viimasest rääkides tuleb alustada kaugest minevikust, kui ma ise veel laps olin. Paljudel tõusevad kulmud juuksepiirini, kui ütlen, et olin lutisõltuvuses 3.–4. eluaastani. See ei tähendanud, et mul oleks lutt kogu aeg suus olnud, aga kui lasteaiast tulin, ootas see mind riiulil ning sellal, kui vanemad meie ühetoalise kodu ühisköögis arvatavasti suitsu tegid, istusin mina tugitoolis, lutt suus, ja lasin oma päeval kogunenud stressil lahtuda.