Väikeküla idülli asemel räige kius. "Ema, ma ei talu seda kiusamist, ma ei suuda seda taluda. Tahan vabaks saada sellest kõigest."
Liia soovis kolm aastat tagasi väiksesse Eesti külla kolides seda, mida iga ema oma lastele – kokkuhoidvaid inimesi, kogukonda, sõpru lastele ning ilusat elu oma perele. "Oleks ma vaid ette teadnud, et meie elu selliseks hullumajaks osutub, oleks ma oma eelmises elukohas edasi hingitsenud," tunnistab ta täna, hirmuga uuele kooliaastale mõeldes, mil tema lapsi taas kiusama hakatakse.
Liia tütar läks toona väikekülas esimesse klassi, poeg kolmandasse. "Kuna meie olime sissetungijad ja mitte rahakad sissetungijad, võeti meid kohe sihukule," tõdeb ta täna, kuidas esimesed probleemid algasid õige pea.
/....../
"Ma ei talu seda kiusamist, ma ei suuda seda taluda. Tahan vabaks saada sellest kõigest," tsiteerib Liia poja südantlõhestavaid lauseid, mis korduvad. Poeg on püüdnud ka endalt elu võtta. Ta on 12-aastane ja elanud kolm aastat suure kiusu all.
Teemat aitab lahata tunnustatud psühholoog Karmen Palts, kes jagas ema ja psühholoogina, ent ka kooli-kodu suhteid jälginuna, mis võiks olla siinkohal abiks ja toob välja sellegi, millised vanemate käitumised nendes olukordades võivad olukorra süvenemist leevendamise asemel ka soodustada. Lisaks toob Palts välja sellegi, kuidas vanemad oma laste käitumisest võiksid märgata, et just nende laps on kiusaja ning sedagi, miks nendega rääkida neil teemadel tasub ning mil moel.
See on mõtlemapanev lugu siitsamast väiksest ja armsast Eestist, mille sarnaseid on tegelikult palju enam kui seda tunnistada tahaksime. Algava kooliaasta eel on aga neist rääkida lausa hädavajalik, et mitte ükski laps ühel päeval nii tundma ennast ei peaks, nagu Liia lapsed.
