Kui ma laps olin, siis oli mu sõprade seas enamus lapsi vähemalt kord tunnistanud, et peavad jõudma teatud kellaajaks tuppa, muidu saavad peksa. Ka mina sain lapsena väga palju rihma erinevate rikkumiste eest. Vanasti oli ilmselt põhimõte, et löö last - laps õpib sellest. Keegi aga ei täpsustanud, mida see laps õpib.

Väga paljud tänapäeva lapsevanemad õppisid sellest seda, et nemad ei taha võtta oma vanemate kasvatusviise eeskujuks ning hakkasid otsima pigem abi, kuidas lapsega suhelda nii, et laps kuulaks ja teeks koostööd ning mõlemal poolel oleks hea ja tore koos elada.

Tegemist pole hipilikud või vabakasvatusega. Nendes peredes on lapsega rääkimine olulisel kohal, sama olulisel kohal on ka reeglid, kokkulepped. Lihtsalt üleastumisi, eiramisi ja keeldude rikkumisi ei karistata enam mitte rihma/vitsa/peksuga, nagu seda varem tehti.

Osad lapsevanemad aga õppisid oma vanematelt seda, et lapsi peksta on okei seniks, kuni sa sellest ei räägi. Nendel inimestel justkui pole arusaama sellest, et lapse karistamine füüsiliselt on vägivald. Nende jaoks on see normaalsus ning pigem tõuseb käsi, kui kuuleb laps midagi mõistlikku oma vanema suust. Seega need mustrid elus kipuvadki korduma. Vägivald tekitab vägivallatsejaid juurde. Seetõttu tulebki nendel teemadel ühiskonnas rääkida.

Ma ei kujuta ette, et ma annaks oma lastele peksta selle eest, kui nad ei kuula. Jah, üks on alles beebi, aga varsti on ka temal jalad all ning beebide puhul on ju eriti hästi teada, et jalad liiguvad kiiremini kui mõistus järgi jõuab. Kas te kujutaksite ette, et see pisikene inimene, kes vaevu on saanud selgeks sammud ja oma tudisevate jalgadega ukerdab mööda elamist ringi kuni leiab üle näiteks laua, kus on peal klaas ja tõmbab selle põrandale puruks. Jah, see on vast iga emme kogemus. Aga kas kujutaksite ette, et seesama väikelaps saab seepeale vitsa või rihma? Ei? Aga kindlasti leidub peresid, kus seda tehakse.

Eriti julm on see, et lapsed ei saa omale vanemaid valida ning nad armastavad oma vanemaid piiritult. Kõikidest löökidest, alandustest hoolimata. Ka mina olen lapsena palju keretäisi saanud ning mina olen üks vanem, kes küll võib lapse peale vihastada, aga pigem võtan aja maha ja rahunen kui lapsele kallale torman. Sõnadega ja seletustega jõuab palju kaugemale.

Lapsed ei tea neid sotsiaalseid reegleid, mis meil kõigil ammu juba selged. Neile tuleb korduvalt seletada, milline käitumine on okei ja millised on reeglid. Enamasti tuleb neile neid reegleid korduvalt meelde tuletada ja see pole keeruline. Mõned sekundid võtab aega lapsele reeglite meenutamine. Selleks pole vaja kõndida maailma lõppu ja lugeda kolm korda lõpmatuseni. Lihtsalt mõned sõnad või laused ja tehtud. Lapsed on ju loomu poolest juba sellised, et nad tahavad heakskiitu, tähelepanu ning olla vanemale meelejärele. Väga lihtne on seda saavutada vaid sõnadega. Natuke kiitust ja laps tahabki juba ise veel paremini käituda.